Eestis on siiani läbi uurimata 8000 märgala. Seetõttu pole päris selge, missugused neist on ka praegu väärtuslikud ning missugused vajavad kuivenduste tõttu suuremat kaitset või taastamist.
Eestimaa Looduse Fond uurib tuhanded sood üksipulgi läbi
17. veebruar 2009, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Me ei tea, kui palju on soid Eestis tegelikult säilinud, ja pole andmeid, kui paljud võivad kuivenduste ja kaevanduste tõttu kadunud olla,» kirjeldas Eestimaa Looduse Fondi (ELF) tegevjuht Jüri-Ott Salm praegust olukorda.
Teadmata on ka märgalade kohalikku elukeskkonda kujundavad omadused puhta vee reservuaari, kohaliku veerežiimi hoidja ja kliima kujundajana.
Märgalad katavad neljandiku Eestist ning neil on eriline ja tähtis roll bioloogilise mitmekesisuse kaitsel. Need ökosüsteemid on mõne kõige haruldasema taime- ja loomaliigi elupaigaks. Sood toimivad ka looduslike mahutitena ja filtritena, mõjutades vee koguseid ja kvaliteeti.
«Viimase 100–150 aasta jooksul on ligi 70 protsenti Eesti soodest kuivenduste tõttu muudetud,» rääkis Salm. Tema sõnul on praegu muutunud aktuaalseks turba kasutamine biokütusena ning palju räägitakse mõttest võtta kasutusele juba kaevandatud soid ja uusi alasid.
«Tundub, et surve turvast kaevandada on muutunud suuremaks,» rääkis Salm, viidates koostootmisjaamade ehitamisele, kus üheks küttevahendiks on märgitud turvas. «Sellised tendentsid seavad meid olukorda, kus meil on oluline sood ära inventeerida, et saaks looduskaitse seisukohast sõna sekka öelda,» lausus ta.
ELFi andmetel on aastatepikkuse soode kuivendamisega saadud juurde hulk probleeme, nagu näiteks suvine ülisuur tuleoht. Paljud Eesti suuremad metsapõlengud on juhtunud kuivendatud soodes, kus neid kustutada on turbapinnase tõttu väga raske.
Tänavu mais algavate välitööde käigus määratakse märgalade taimeliigid. Seejärel antakse hinnang pinnasele, kuivõrd on soo inimtegevusest mõjutatud ning mis sootüübiga on tegu. «Olenevalt inventeerijast määratakse ka linnustik ja loomastik,» selgitas Salm. Samuti hinnatakse, kui väärtuslik on ala marjade korjamise seisukohast.
«Eks palju muidki asju on veel uurimata ja küsimus on ikka selles, kas on piisavalt raha, inimesi ja initsiatiivi,» põhjendas Salm, miks enamik soodest on läbi uurimata. «Väga oleks tarvis riiklikku suunist või dokumenti, mis näitaks, kuhu poole riik tahaks uurimist juhtida.»
Vastasel juhul võivad Salmi hinnangul tekkida konfliktid keskkonnakaitsjate ja -arendajate vahel, kuna õigel ajal pole andmeid kokku kogutud.
Kuigi 8000 sood võib tunduda ülepaisutatult suure arvuna, on neid Eestis tegelikult koguni 9500. Soodest ligikaudu 1500 on üle kümne hektari suurused massiivid. Suurem osa neist asub Kagu-Eestis, kus on künklik maastik ning kus esineb palju väikeseid sookesi.
Esimene Eesti märgalade inventuur viidi Maailmapanga toel läbi 1997. aastal, mil uuriti 1500 suuremat sood. «Seda tehti, kuna Maailmapank soovis, et Eestis oleks turba kasutamine säästlik ja et saaks enne maavarade kasutusele võttu teada, missugune on soo algseisund,» rääkis Salm.
Euroopas on aktuaalne soode taastamine, st kuivendusest mõjutatud alade looduslikku režiimi tagasi toomine. Eestis on praeguseks koostatud üks taastamiskava Pärnumaa ja Viljandimaa piiril Soomaa rahvuspargis ning mõned projektid Pärnumaal Nigula kaitsealal, kuid nende projektide elluviimiseks otsitakse siiani raha.
ELFi eestvedamisel tehtavate uuringute tulemused peaksid ilmuma 2011. aasta kevadeks. Projekt läheb maksma ligi kuus miljonit krooni ning seda rahastavad Keskkonnainvesteeringute Keskus ja Norra finantsmehhanismid (abiprogrammid – toim).