Luuletaja: põhiline on usk ja selgus väärtustes

Luuletaja Doris Kareva hinnangul on praegune majanduskriis ennekõike eetika-, haridus- ja kultuurikriis, millest aitab välja usk, et raskustest saadakse üle, ning selgus väärtustes.

Luuletaja võrdles tänasel Postimehe arvamusliidrite lõunal esinedes inimelu paadiga, mis varases nooruses endale ehitatakse ning mida aja jooksul täiustatakse või parandatakse, aega võrreldakse aga jõega, mis seda kannab.

Praegusel kriisiajal, mis keeriskosena inimese enda võimussese haaranud on, saab poetessi sõnul inimene toetuda ainult iseendale, paadile, milles ta istub ja/või nendele, kellega ta on samas paadis.

Sellises olukorras ei aita paanika, hirm, viha ja valu, enese ja teiste süüdistamine, vaid tuleb rahulikuks jääda, et panna tähele ja mõista, mis tegelikult toimub.

Kareva eristas oma esinemises kaht kriisi. Elu loomuliku osana nimetas ta arengukriisi, mille puhul selleks, et areneda, tuleb algsest, tuntust eemalduda, seista silmitsi tundmatuga, et seejärel tagasi pöörduda ja omandatu ühiskogemusega siduda. Teistlaadi kriis on traumaatiline, milleks enamasti pole võimalik ette valmistuda.

Kareva sõnul on saabunud kriis, mida teadvustatakse enamasti majanduskriisina, ennekõike eetika-, haridus- ja kultuurikriis, kus ühiskond on killustunud huvigruppideks, kelle enesekehtestamine saab toimuda valdavalt teiste arvel; puudub pikaajaline strateegia ja valmisolek piirata enda käsutuses olevaid hüvesid terviku ning pikema perspektiivi huvides.

«Kus on väärtused; kuhu õieti ollakse teel? Kapteni sõna on kadunud meeskonna rahutusse, rämedaks kippuvasse hõiklemisse, vastastikuste süüdistuste tulva. Kas selles olukorras tuleks kõnetada tunnet või mõtet?» küsis poetess.

Kareva loodab, et seda traumaatilist kriisi on võimalik pöörata arengukriisiks, millest õppides tõusta kõrgemale mõistmise tasandile.

«Oluline on ära tunda kulg, omaenese põhihoovus, need väärtused, millega kooskõla tagab tasakaalu,» juhendas ta. Toetudes eelnevale kogemusele ja erksale tähelepanule tuleks püüda tajuda tervikpilti ja usaldada seda, mis endas on kõige tugevam. «Ühel on selleks intellekt, teisel intuitsioon; üht aitab palve, teist nõidus.»

«Isegi kui paat tuleb täiesti ümber või otsast peale uuesti ehitada, on see ellu jäädes võimalik. Põhiline on usk ja selgus väärtustes,» rõhutas poetess.

Ta möönis, et ärapanemise ja võtmise kultuuri ühe päevaga ümber ei kujunda, hariduse elu ja väärtustega vastavusse viimine võtab samuti oma aja, kuid eetilisi otsuseid saab langetada alati, «nüüd ja praegu, lähtudes mitte neliaastaku nõudmistest, vaid tulevaste põlvede elu kvaliteedist».

Kareva väitel võib praegusel ajal olla suureks lohutuseks, veel enam, juhatuseks arusaam, et kui tahes kibe ja kohutav ka ei tundu käesolev kriis, me ei ole selles esimest korda, sest oleme juba varem elanud üle tõsisema katsumuse.

«Jah, nimelt siia maailma sündides. Ja me tulime sellega toime.»

Lõpetuseks lausus Kareva, et igaühe enda valida on, mis puust ta oma paadi uuristab ja kas ta sinna midagi meelespidamiseks ka sisse lõikab. «Minu mitmeid torme üle elanud paadi siseküljele on sulenoaga kriibitud noorpõlvetõdemus: vabadust ja väärikust ei saa inimeselt võtta keegi ega asendada miski.»

Postimees kutsus täna hotelli Olümpia konverentsikeskusesse iga-aastasele lõunale paarsada Eesti arvamusliidrit, et arutleda teemal «Kriisi võti - mõistus või tunded?»

Doris Kareva kõne tervikteksti saab lugeda homsest Postimehest.