Kuigi hooldusõiguse mõiste kirjutati Eesti seadustesse sisse juba paari aasta eest, pole paljud lapsevanemad ja ametnikud endale seda teadvustanud.
Eestis ei saada hooldusõigusest aru
11. mai 2012, 16:02
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tartu Ülikooli perekonnaõiguse lektor ja riigikohtu tsiviilkolleegiumi nõunik Liis Arrak selgitas, et kui enne 2010. aasta 1. juulit polnud lapse elukohta kohtu poolt määratud või vanemalt vanemaõigusi ära võetud, siis on nende laste vanematel automaatselt ühine hooldusõigus. «Ka siis, kui laps on sündinud pärast 1. juulit 2010, on vanemad saanud valdaval osal juhtudest ühise hooldusõiguse. Ühine hooldusõigus säilib põhimõtteliselt ka siis, kui vanemad lahku lähevad,» toonitas ta.
Vanemate lahkumineku korral on Arraku kinnitusel võimalik teha hooldusõiguses muudatusi, sh anda ühele vanemale ainuhooldusõigus, kuid tingimata seda tegema ei pea.
Enne 2010. aastat aga peeti lapse hooldajaks üldjuhul seda vanemat, kelle juures laps elas ehk elukoht võrdus hooldusõigusega.
Välisministeeriumi konsulaarosakonna õigusbüroo direktori Viktoria Tuulase arvates ongi seetõttu Eestis levinud arusaam, et lapsega seonduvaid otsuseid saab langetada ainuisikuliselt see vanem, kelle juures laps elab.
Sellest tulenevadki erinevad arusaamised, mis on hooldusõigus ja millistel puhkudel peavad vanemad last ühiselt esindama ja millal mitte. Ta tõi näite olukorrast, kus üks vanem soovib koos lapsega lahkuda teise riiki ja teha seda teise vanema tahte vastaselt. «Kui see vanem, kes ei soovi, et laps asuks elama välisriiki, hoiab enda käes passi, siis teine vanem võib rahulikult minna ja lapsele uue passi taotleda,» tõi ta näite. Sellistel juhtudel lähtutakse sellest, et teise vanema nõusolekut eeldatakse, aga Tuulase sõnul on rida juhtumeid, kus seda nõusolekut eeldada ei ole õige.
«Kui vaatame teiste riikide praktikat, siis nendel juhtudel, kui vanemad elavad eraldi ja lapse igapäevaseid asju toimetab üks vanem, siis passi taotlemisel nõutakse teise vanema nõusolekut, kuna pass on reisidokument, mis võimaldab riigist lahkuda,» rääkis ametnik.
Teise näitena välisministeeriumi praktikast tõi ta olukorra, kus ema tuleb välisriigis sündinud lapsega puhkuse ajal Eestisse, registreerib siin sünni, lapsele tekib Eestis elukoht ning seda kõike tehakse ilma teise vanema nõusolekuta.
Soodustab lasterööve
«See on meie ühiskonnast tulenev taak, et kui ema kasvatab last, siis laps nagu kuulub emale, ja meie naised käituvadki välismaal samamoodi. Ühel päeval võtavad lapse käe kõrvale ja tulevad Eestisse, öeldes, et mul on siin aadress olemas ja mina tahan seda last hooldada,» rääkis Tuulas. Ta tunnistas, et selline hooldusõiguse põhimõtte mittejärgimine soodustabki lasterööve.
«Kui vanem, kellel ei ole veel konflikti välisriigis, soovib teadmatusest Eestis lapse elukohta registreerida, siis peaks kohalik omavalitsus ütlema «jah, aga seda saab teha teise vanema nõusolekul, sest me näeme, et sünnitunnistusel on isa. Kus on isa nõusolek? Kui isa nõusolekut ei tule, siis elukohta muuta ei saa.»» Ametniku arvates hakkaks siis Eesti emadele teadvustuma, et konfliktsituatsioon tuleb paraku lahendada ühe riigi ehk antud juhul välisriigi seaduste järgi.
Tuulase sõnul on neil teiste maade kolleegidele keeruline seletada, miks Eestis ei saada hooldusõigusest aru nii nagu mujal.
«Me olemegi öelnud, et iga seaduse jõustumine võtab teatud aja ja ühiskond peab sellega harjuma,» sõnas Tuulas.
Perekonnaõiguse asjatundja Liis Arraku arvates on esmalt oluline, et juristid ja ametnikud mõistaksid hooldusõigust ühtemoodi. «Olen kuulnud, et uue perekonnaseaduse jõustumise järel kujunes praktika, kus välisesinduses passi taotledes küsiti teise vanema nõusolekut, aga Eestis passi tehes seda ei nõutud,» tõi ta näite. Lapse ühise esindamise küsimus on tekitanud erinevaid tõlgendusi ka teiste ametnike ning juristide hulgas.
Vanemate teadlikkuse tõstmiseks peaks aga Arraku kinnitusel selgitama vanematele põhjalikult ühise hooldusõiguse olemust, ka on vaja selgitada, millistel juhtudel ja kuidas on võimalik tulevikus hooldusõigust muuta. «Iseenesest ongi kehtiva seaduse järgi perekonnaseisuametnikul kohustus selgitada neid küsimusi lapse sünni registreerimisel, kuid võiks olla ka eraldi infoleht selle kohta, millised on lapse sünni registreerimise tagajärjed, mida kujutab endast hooldusõigus,» arvas Arrak.