Eesti sõnade elulugu sai kaante vahele

Rein Veidemann
, TLÜ EHI professor / Postimees
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pildil on sõnadetektiivid, sõnaraamatu koostajad Sven-Erik Soosaar (vasakult), Meeli Sedrik ja Iris Metsmägi.
Pildil on sõnadetektiivid, sõnaraamatu koostajad Sven-Erik Soosaar (vasakult), Meeli Sedrik ja Iris Metsmägi. Foto: Laura Oks

Nüüdsest seisab eesti keel oma ajaloo ja tuleviku suhtes veel kindlamalt, ütles eile «Eesti etümoloogiasõnaraamatu» tegijatele adresseeritud tänukõne lõpetuseks haridus- ja teadusministeeriumi keelepoliitika nõunik Jüri Valge.



Ja tal on õigus. Estonia teatri talveaias esitletud sõnaraamat ei tähista mitte ainult Eesti Keele Instituudis üheksa aasta eest alustatud töö vahepeatust – sest instituudi direktori Urmas Sut­ropi sõnul on uus, veel mahukam sõnalooraamat tegemisel ja tulekul –, vaid see on ka esimene kord, mil eesti keele sõnavara teeb oma päritolu nähtavaks niisuguses mahus ja nii süsteemselt.

«See teos võtab kokku kõik selle, mis eesti sõnade päritolu kohta praeguseks teada on,» ütles sõnaraamatu tutvustamisel selle peatoimetaja Iris Metsmägi. Raamatu eellugu ulatub aastakümnete taha, eelkäijateks Julius Mägiste saksakeelne «Estnisches etymologisches Wörterbuch» (1982–1983) ja Alo Rauna «Eesti keele etümoloogiline teatmik» (Rooma-Toronto 1982), mõlemad ilmunud väljaspool Eestit.

Ent Eestis endaski (toonases Eesti NSVs) otsustati 1974. aastal, et toonases Teaduste Akadeemia Keele ja Kirjanduse Instituudis hakatakse Paul Kokla, Lembit Vaba ja Tiit-Rein Viitso juhendamisel koostama etümoloogiaalast kartoteeki. Sellesse koondati pool miljonit sedelit. 2003. aastal leiti, et aeg on küps nii see kui ka pidevalt lisanduv uus teave kaante vahele vormistada.

Vastilmunud sõnaraamat sisaldab 6643 märksõna, lisaks ülevaade eesti tüvevara ajaloost ja sõnaregistrist keelkonniti ja keelte kaupa, kokku 135 keelest. Nii palju keeli moodustab kanga, mille taustal avaneb eesti sõnavara lugu. Märksõnastiku aluseks on 2006. aastal ilmunud «Eesti õigekeelsussõnaraamat», seega peegeldab teos kirjakeelset tüvevara. Välja on jäetud võõrtüved. Iga sõnaartikkel sisaldab selle päisme, murdevariandid, samatüveliste sõnade loendi, etümoloogia ja kommentaari.

Sõnade etümoloogia, mis kujutab endast tõenäoliselt sõnaraamatu kõige põnevamat materjali, võib olla vormistatud kolme moodi. Omatüvede puhul leiab lugeja nende vasted eesti keele sugulaskeeltes. Vanemate laenude puhul märgitakse ära päritolu ja näidatakse tüve selle algsel kujul. Võrdseid laenuvõimalusi võib olla kaks või koguni mitu. Uuemate laenude puhul esitatakse laenuallikas koos tõlkega. Nõnda ilmnevad keeltevahelised seosed. Igast sõnast saab sel moel otsekui võrgusilm.

Võib üksnes ette kujutada mahtu, mida niisugune filoloogiline detektiivitöö endast kujutab. Sõnaraamatu koostajad Iris Metsmägi, Meeli Sedrik ja Sven-Erik Soosaar ei väsinud raamatu esitlusel rõhutamast, et nende töö oli paljude eelkäijate ja kaastööliste kokku kantud ainese vormistamine. Nõu ja jõuabi saadi Ülle Viksilt, Margit Langemetsalt ja Udo Uibolt.

1982. aastal Maarjamaa kirjastuses Rauna etümoloogilise teatmiku üllitanud ja ka esitlusel sõna võtnud Vello Salo iseloomustas uut sõnaraamatut kui eesti keele eluloo nähtavaks tegemist. «Tundke rõõmu oma emakeele allikatest, mida see raamat nüüd pakub,» soovis ta kõigile sõnaraamatu kasutajatele.

Värvika võrdluse kultuurisündmusele pakkus oma tervituskõnes oma etümoloogiaraamatut koostav etümoloog ja tõlkija Udo Uibo. Ta olevat suurest sündmusest juttu teinud kolleeg Mati Sirkeliga. Sirkel olevatki siis naljaga pooleks kommenteerinud, et kui enne ümbritses eesti keelt salapära, siis nüüd seda enam pole. Eesti keel oleks otsekui süütuse kaotanud neitsi.

Uibo meenutas selle defloratsiooni ajalugu, mis ulatuvat tegelikult juba 17. sajandisse Heinrich Gösekeni aega. Göseken olevat otsinud eestikeelsele sõnale «sitikas» päritoluvastet ja leidnud selle olevat «sitas». Ja nõnda näeme, et see seletus on õigeks osutunud tänaseni.

Aga paljude sõnade päritoluvasted on aegade jooksul ka täpsustunud ja isegi muutunud. Kuigi «Eesti etümoloogiasõnaraamat» on esimene täisväärtuslik selles vallas, on etümoloogia näol tegemist avatud ja avastusliku valdkonnaga, leidis Uibo ja kinkis omalt poolt sõnaraamatu tegijatele sõna «kada» (= «ragulka») etümoloogia. Sõnaraamatus endas ilutseb selle sõna taga seletus «tundmatu päritoluga tüvi». Uibo on aga kindlaks teinud, et see tuleneb sõnast «katapult».

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles