Eesti sõjavangide hääled naasid koju

Arko Olesk
, teadusajakirjanik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti sõdurid Esimeses maailmasõjas.      Pildi autor on Jakob Bockmann.
Eesti sõdurid Esimeses maailmasõjas. Pildi autor on Jakob Bockmann. Foto: Eesti Rahva Muuseum

Kevadel kui kenad ajad, toovad kanad kirjud pojad, laulab meeshääl plaadil, millelt leiame veel laule Eesti hümnist «Kungla rahvani» ning rahvajutu, kus talumees konnadele 50 rubla välja laenab. Eestikeelsed lood ja laulud on jäädvustatud Saksa vangilaagrites Esimese maailmasõja ajal.


Pisut rohkem kui tunni jagu Eesti sõjavangidega tehtud helilõike on kaasanne äsja ilmunud raamatule, kus Eesti ja Saksa teadlased analüüsivad nendesamade salvestiste sünnilugu ja tähendust. Raamatu «Encapsulated Voices» toimetaja on Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia professor Jaan Ross, kes helilõigud Berliini arhiividest ka leidis.

22 eesti meest

«Kui ma 2006. aastal hoopis seoses ühe teise projektiga sattusin juhuslikult Berliini etnoloogiamuuseumi heliarhiivi, küsisin, kas neil on ka Eesti salvestisi,» meenutab Ross. «Selle peale näidati mulle neid, ja kui hakkasin kolleegidelt Tartu kirjandusmuuseumist uurima, kas neist salvestistest ka teatakse, selgus, et keegi ei teadnud.»

«Siis tuli välja, et Berliinis on teinegi heliarhiiv, kus on Eesti ainesega salvestisi, kusjuures oluliselt rohkem,» jätkab Ross. «Edasi selgus, et salvestised on sündinud üpris sarnastel asjaoludel: Esimese maailmasõja ajal, kui Saksamaa võttis Vene armees sõdinute hulgast vange, käivitati projekt, mille käigus üritati helisalvestada võimalikult palju eri rahvustest meeste kõnet ja muusikat. Nende seas ka eestlasi.»

«Minu jaoks on kogu selle raamatu tegemise mõte muuta need salvestised laiemalt kättesaadavaks,» räägib Ross. «Teadsin algusest peale, et see raamat peab välja tulema koos plaadiga.»

Säilinud – ja nüüd plaadile jõudnud – on kõne ja laul viies vangilaagris viibinud 22 eesti mehelt, kelle kõigi sünniaasta jääb 19. sajandi lõpukümnenditesse. Peale patriootiliste ja rahvalike, et mitte öelda lorilaulude leiab plaadilt ka piiblikohtade ettelugemisi, paar ilukirjanduslõiku (näiteks Juhan Liivi «Peipsi pääl») ning eesti keele välteid iseloomustavaid sõnajadasid.

Meie muusikateadvus

Kui kirjakohad olid enamasti salvestajatel ette antud, siis laulud võisid mehed valida ilmselt spontaanselt. Nagu kirjutab raamatus folklorist Janika Oras, esindavad sõjavangide plaadile lauldud palad sellist rahvamuusikat, mille salvestamisele samal ajal Eestis vähe tähelepanu pöörati. 20. sajandi esimesel poolel jäädvustati rahvamuusikast peamiselt regilaulu, eelkõige vanemate naiste esituses.

«See on mingis mõttes hetk­vaade sellesse lauluvarasse, mis oli tol ajal käibel. Mehed laulsid laule, mis neile meeldisid ja mida nad oskasid. Näeme, milline oli ühe eesti mehe muusikaline teadvus aastatel 1916–18,» ütleb Ross.

Huvitavat uurimismaterjali pakkusid ka etteloetud tekstilõigud. Neid uurides järeldas näiteks keeleteadlane Pärtel Lippus, et väikesi erinevusi on selles, kuidas eesti keele kolmandat väldet realiseeriti sada aastat tagasi ja kuidas praegu. Samuti on teisenenud lugemise stiil: tänapäeval loetakse kiiremini ja madalama häälega.

Nii mõnigi tekst on lõunaeesti keeles. Kristiina Rossi huvitas, kas meestel oli tõepoolest kasutada lõunaeestikeelne piibel või tõlkisid nad salvestaja palvel kirjakeelsest piiblist loetu käigu pealt lõunaeesti keelde. Selgus, et õige on teine variant.

Samuti on üks piiblilõik ette loetud kanges ja kohmakas vene keeles. Selle lugeja, Jan Poome nimeline mees, oli elanud aastaid Venemaal. «On väga tähtis salvestada sellise eesti inimese kõnet, kes on pikka aega elanud venekeelses kogukonnas ja omandanud vene keele teise keelena,» vahendab Ross tekstide salvestaja Hermann Jacobsohni põhjendust.

Hilisem Marburgi ülikooli võrdleva keeleteaduse professor Jacobsohn oli värvatud komisjoni tegelema eestlastest sõjavangidega. Tema otsis nad laagritest üles, valis välja, täitis saksa põhjalikkusega ankeedid, kus kirjas kõik alates mehe vanemate sünnikohast kuni tema keeleoskuse ja muusikavõimeteni.

Jacobsohn pidi ise olema muljetavaldavalt hea eesti keele valdaja, märgib Ross. See nähtub muu hulgas tema märkustest meeste kohta stiilis «see on väga hea saare murde rääkija» või «see räägib tüüpilist Tartu linna keelt».

Aadu Must ja Kadri Tooming ajavad raamatus ka veidi meeste edasise saatuse jälgi. Näiteks Jakob Klemmerist sai hiljem Tartu linna pearaamatupidaja. Ent oli ka neid, kelle nimed leiame Vabadussõjas langenute nimistust või kriminaalkroonikast.

Üks huvitavamaid tegelasi sellest seltskonnast on Reinhold Wellner. Enne sõda oli ta ühes kogus avaldanud neli luuletust ning on põhjust arvata, et jutustus, mida ta plaadile loeb, on tema enda kirjutatud. Ankeedis nimetab ta oma ametiks enesekindlalt «kirjaniku». Põgusalt leiab ta mainimist Henrik Visnapuu mälestustes, kuid vaid kurva tõdemusega, et ta sõjast laastatud tervise tõttu varsti pärast naasmist suri.

Üllataval kombel on Rossi ja tema kolleegide kirjutatud raamat alles üks esimesi teaduslikke käsitlusi, mis kasutab neid Esimese maailmasõja ajal vangilaagrites salvestatud helilõike. Eestikeelsed salvestised moodustavad vaid väikese osa sellest enne sõda alguse saanud ambitsioonikast projektist luua «Häälte muuseum».

Kasutades ära seda, et sõda tõi Saksamaale vangidena kokku kümnete rahvuste esindajaid, salvestas selleks otstarbeks loodud Preisi Kuninglik Fonograafiakomisjon sõja-aastatel 1650 šellakplaati ja 1022 vahasilindrit kokku 250 keele ja murde näidistega.

Projekti eestvedajad olid helitehnika entusiast Wilhelm Doegen ning muusikapsühholoog ja etnoloog Carl Stumpf. Nende omavaheliste lahkhelide tõttu ongi kollektsioonis kaht tüüpi helikandjaid: Doegen eelistas salvestada grammofoniplaatidele, Stumpf soovis kasutada portatiivsemat fonograafi, mis jäädvustab heli vahasilindritele.

Osa salvestistest kaotsis

Kollektsioonide saatus on omamoodi mõistatuslik. Kahe maailmasõja vahepeal ei tehtud nendega suurt midagi. Vahasilindrid võttis Nõukogude Liit Teises maailmasõjas sõjasaagina kaasa ning kogu Nõukogude aja lebasid nad meist mitte kuigi kaugel – Leningradis Puškini maja pööningul. Heliplaatide kogu asus sama unustatuna Ida-Berliinis Humboldti ülikoolis.

Alles uus aeg tõi kaasa varade taasavastamise. Saksamaa palus ja sai vaharullid tagasi, ka ülikool leidis nende valduses asuva kogu üles. Alates 1990. aastatest on kogu pea täielikult digitaliseeritud ja katalogiseeritud ning praegu väga heas korras.

Kuid on võimalik, et kusagil leidub veel plaate eestikeelsete lauludega, mis on salvestatud sama projekti käigus. Wilhelm Doegen nimelt oli pigem majandusmees ning hakkas 1930. aastate majandusraskuste ajal oma kogust plaate ära müüma. Nende seas oli ka eesti meeste salvestisi. Kuhu need läksid, ei suutnud Ross välja selgitada.

«Keda võisid 1930. aastate Berliinis huvitada eestikeelsed salvestised?» juurdleb Ross. «Äkki võisid need olla Soome arhiivid või muuseumid. Lootus on, et äkki keegi kunagi avastab need puuduvad elemendid sellest kogust.»

Raamat ja plaat

«Encapsulated Voices»
Estonian Sound Recordings from the German ­Prisoner-of-War Camps in
1916–1918
Kirjastus Böhlau, 2012
Salvestatud eestlased: Alexander Birkwald (Kursi), Christian ­Hermann (Puka), Jan Hirw (Lauri), Silvester Kesselmann (Loosi), Jakob Klemmer (Vara), Oskar Laane (Tartu), Karl Leppik (Tartu), ­Peter Mutra (Kavastu), Jan Poome (Pada), Jan Raudseb (Sangaste), Adolf Reiners (Kullamaa), Eduard Sitam (Tahkuranna), Bernhard Sal (Kärgula), Friedrick Siik (Sika), Karl Soo (Äksi), Johann Tamm (Polli), Alexander Tatter (Asuka), Peter Truusa (Tähtvere), Hans Uipopu (Leevi), Hans Wander (Märjamaa), Karl Warjun (Urvaste), Reinhold Wellner (Antsla).

 

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles