Elu võimalikkusest ilma Facebookita

Priit Pullerits
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Illustratsioon: Eero Barndõk

Üllatav küll, aga need, kes maailma vallutava suhtlusvõrgustikuga liitunud ei ole, on Eestis enamuses.

Istus Everesti vallutanud Alar Sikk mõni aeg tagasi koos oma sõbra, telemees
Vahur Kersnaga ja rüüpas õlut, kui jutt läks tema Kazbeki-ekspeditsioonidele. Sikk mainis, et nii mõnedki on Kaukasuse-retke plaanist loobunud, kui on saanud teada, et seiklus kestab üheksa päeva. Nad ei suuda taluda, et peavad nõnda kaua ilma Facebooki suhtlusvõrgustikuta hakkama saama.

Oi, küll Facebooki omanikud rõõmustaksid, kui nad seda siit loeksid! Järelikult on kogu maailm nende päralt ning äsjane kärarikas börsile minek ja ettevõtte sajale miljardile dollarile hinnatud turuväärtus õigustatud. Mis tähendab, et ju pole elu ilma Facebookita enam mõeldav.

Aga on küll!

Kirjanik Andrus Kivirähk pole seniajani tundnud vähimatki vajadust Facebookiga liituda – mis siis, et seda on teinud suurem jagu sõpru, tema lastest rääkimata.

«Ma ei viitsiks arvutis suhelda nii palju,» tunnistab Kivirähk. «Olen kättesaadav inimene: mul on mitu meiliaadressi, mu moblanumber on kõigil olemas.» Mingit lisakanalit suhtluseks ta juurde ei vaja. Liiati, küsib Kivirähk, mida olekski tal hakata peale teabega, et keegi sööb parajasti praadi. Samuti ei istu talle, et Facebook tuletab meelde, kellel sõpradest on algaval nädalal sünnipäev. «Mulle meeldiks, kui sõber sel puhul helistab või saadab sõnumi – see on palju intiimsem ja ilusam,» leiab Kivirähk.

Facebooki meediakärast hoolimata ei tasu neil, kes suure suhtlusvõrgustikuga liitunud pole, end erandliku ega vähemusena tunda. Vastupidi: nad on enamuses. Facebooki statistikakülg näitab, et Eestis on võrgustiku kasutajaid 460 000 ehk vaevalt kolmandik kõigist elanikest. Pole välistatud, et seegi arv on liialdatud, sest näiteks kettaheitja Gerd Kanteri nimega on seotud neli ja näitleja Jan Uuspõllu nimega kolm kontot.

Ma ei ole sajadollariline
Lennukate ideedega telemehel Kersnal pole veel kordagi tulnud mõtet, et peaks nime ja näoga Facebooki kolima. «Ma ei taha olla kogu aeg saadaval,» põhjendab ta. «Nendega, kellega ma suhelda tahan, suhtlen telefoni teel või näost näkku.» Kersna möönab, et tema Facebookist hoidumises võib olla ka tükike jonnakat konservatiivsust, kuid sõber Siku jutud Facebooki-sõltlastest mõjuvad piisavalt hoiatavalt, et keegi ega miski tema üle liialt võimust ei võtaks.

«Mul ei ole tuhandet sõpra tarvis,» kinnitab Kersna. «Mulle piisab paarikümnest inimesest, kes on kursis minu elu ja tegemistega. Neid suudan ma hallata, aga tuhandet mitte.»

Tõele au andes: ega Kersna oma 50 eluaastaga kuulukski statistiliselt Facebooki aktiivsete kasutajate sekka. Üle kahe kolmandiku Facebooki konto omajatest Eestis on nooremad kui 34. Ehk teisisõnu: Facebook on peamiselt noorte inimeste kogunemispaik. Kivirähk tunnistab koguni: «Mu lapsed suhtuvad suure imestusega täiskasvanutesse, kes Facebooki ronivad. Nende arvates on see üsna veider.»

Eesti naised on mõnevõrra innukamad Facebooki minema kui mehed (resp. 55 ja 45 protsenti kõigist kasutajaist), ent see ei tähenda, nagu enamik kaunima soo esindajaist sinna võrku kergesti langeks.

«Olen alati imestanud, kust inimesed selleks aja võtavad,» lausub Facebooki kontota Reet Hääl, Eesti Liisingühingute Liidu tegevdirektor. «Ja miks tahetakse oma elu kõigiga jagada.» Hääl ei soovi, et temast kõike teatakse, ta ei soovi Facebookis arutada asju, mis pahatihti ei vääri mingit arutelu, tal pole vaja tuhandeid sõpru ja meeldimisi («Ega ma sajadollariline ole, et peaksin kõigile meeldima!»), ja ta ei taha kulutada päevas tundi või tunde, isegi mitte poolt tundi arvutisuhtlusele, kui samal ajal võiks hoopis ennast liigutada, näiteks rattaga sõita või golfi mängida.

Isegi siis, kui Hääle mõlemad lapsed pikka aega välismaal viibisid, ei tundnud ta vajadust nende tegemistel Facebooki vahendusel silma peal hoida – «Kui laps pidaski reedel pidu, kas ma peaks seda teadma?» küsib ta –, vaid eelistas nendega rääkida telefonitsi või Skype’i kaudu. Sedasi söandabki Hääl kinnitada, et selle aasta sees, ja suure tõenäosusega ka järgmisel aastal mitte, tema Facebookiga ei liitu.

Targem on eemale hoida
Möödunud kolmel kuul, nagu näitab Facebooki enda statistika, ongi võrgustiku kasv Eestis pidurdunud. Viimase poole aastaga on tehtud juurde 23 600 kontot, neist viimase kolme kuuga kõigest 3240.

Leidub neidki, kes on oma konto sulgenud. Politsei- ja piirivalveameti juhtivametnik Toomas Pindis lahkus Facebookist, sest sealne keskkond muutus tema väitel piiravaks, ahistavaks ja ebaturvaliseks. Igasugused sõbrakutsed ja jagatavad reklaamid, iseenesest tekkinud kohustus iga paari tunni tagant külge külastada ning levima hakanud viirused ja rämpspost viisid viimaks otsuseni: kõik, aitab!

«Mul ei olnud aega seal kribada-krabada, ja ega ma tööajast seda teha tohigi,» sõnab Pindis. «Minu töökoht eeldab korrektsust, nii et parem oli Facebookist eemale hoida.»

Kuigi Eesti esitleb end arenenud e-riigina, pole isiklikku Facebooki kontot ka mitmel valitsuse liikmel, nagu peaminister Andrus Ansipil, rahandusminister Jürgen Ligil ja kaitseminister Urmas Reinsalul.

Stenbocki majas (millel on oma Facebooki külg) on Ansipiga tema külje loomine küll arutlusel olnud, kuid valitsuse meedianõuniku Liina Kersna sõnul on peaminister leidnud, et tal jagub rahvaga suhtlemiseks kanaleid niigi piisavalt palju.

Reinsalu soostub, et poliitikule oleks Facebook väärt tööriist, mille abil infot levitada ja samuti ennast nähtavamaks teha, ent lisab: «Ma olen olemas ka siis, kui mind Facebookis ei ole. Ja kui ma oleksin Facebookis, siis ei ole mind rohkem olemas.»

Veidi järele mõelnud, lubab Reinsalu pärast vestlust Arteriga, et hakkab Facebookiga liitumist siiski kaaluma. Ent ei jäta märkimata: «Ma ei langeta seda otsust kergekäeliselt.»

Facebooki fakte

•    101. kohal on Eesti maailmas Facebooki kasutajate absoluutarvu 459 840 järgi.

•    63. kohal on Eesti maailmas Facebooki kasutava elanikkonna protsendi 35,6 järgi.

•    58% Eesti inimestest kasutab sotsiaalmeediat.

•    83% sotsiaalmeedia kasutajatest Eestis kasutab Facebooki.

•    28% Facebooki kasutajatest Eestis kasutab seda mitu korda päevas.

•    27% Facebooki kasutajatest Eestis kasutab seda peaaegu iga päev.

•    55% Eesti 15–19-aastastest noortest kasutab Facebooki mitu korda päevas ja 31% peaaegu iga päev.

•    55% Facebooki kasutajatest Eestis on naised ja 45% mehed.

Allikad:
 Facebook; Tartu Ülikooli ajakirjanduse ja kommunikatsiooni instituudi küsitlus «Mina. Maailm. Meedia» (november 2011, vastajaid 1292)

Põnev teada

Eesti Facebookis
Facebooki menukust eri maades näitab see, kui suur protsent selle elanikest on suhtlusvõrgustikuga liitunud. Ennast e-riigiks pidav Eesti ei asu selles tabelis sugugi tipus.

1. Monaco 124,3%*
2. Island 103,7%*
3. Falklandi saared 88%
12. Norra 56,7%
21. Rootsi 51,4%
22. USA 50,7%
47. Soome 40,7%
62. Palestiina 36%
63. Eesti 35,6%
90. Leedu 29,1%
91. Saksamaa 28,6%
121. Läti 15,5%
158. Venemaa 4%
212. Hiina 0,04%

* Rohkem kui sajaprotsendilise tulemuse põhjus tõenäoliselt on see, et inimestel on mitu kontot.

Kasutajate vanus
Kõigist Facebooki kontoomanikest Eestis moodustavad
13–17 aastased – 14%
18–24-aastased – 27%
25–34-aastased – 28%
35–44-aastased – 17%
45–54-aastased  – 9%
55–64-aastased – 4%
üle 65-aastased – 2%

Allikas: Facebook

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles