Kas laps on postipakk?

Foto: Corbis/Scanpix

Ühe suurpere 20 aastat kestnud abielulugu jõudis kaks aastat tagasi ülidramaatilise lahkuminekuni. 40-aastane Piret (kõik nimed selles loos on muudetud) võttis ühel päeval oma kaheksa väiksemat last ja sõitis politseisse mehe vastu tunnistust andma.

Tema mees Ivar istus eelmisest päevast saadik, pärast politsei sekkumist nõudnud kodust vägivallatsemist arestikambris. Sündmused ise olid niisugused: ärritunud ja napsine isa oli naise peale vihastanud, korraga poja vankri poole tormanud ja last tappa ähvardanud.

Naine, kes oli järgemööda sünnitanud üle kümne lapse, hüppas mehe ja pisipoja vahele. Appi tõttasid suuremad lapsed ning naine jooksis koduõuest eemale, et politsei kutsuda. Mundrimehed tulid, panid endast väljas mehe käed raudu ja viisid ta minema.

Lugu jõudis aasta hiljem ka kohtusse: mees mõisteti süüdi ning sai mitmeaastase tingimisi karistuse, lisaks paar aastat varem saadud karistusele purjus peaga autojuhtimise eest.

Tol suvepäeval, olles politseis tunnistuse andnud, ei julgenud Piret enam koju naasta, kartes arestimajast vabaneva mehe kättemaksu. Nii ostiski Piret vähese säästetud raha eest bussipiletid ja sõitis oma kaheksa lapsega Tallinna, lootes seal tuttavailt-sõpradelt abi saada.

Peavarjuta pere

Ühe öö veetsid nad üheksakesi tuttava juures, paarikümne kilomeetri kaugusel pealinnast, aga kauemaks neil sinna jääda ei lubatud – põhjuseks ka hirm, et laste ärritunud isa võib neid sealt üles leida ja ka pererahva vastu vägivaldne olla.

Nii marssis naine oma kaheksa lapsega, üks kärus ja järgminegi alles mõneaastane, jalgsi linna ja helistas sõbrannale. Viimane oli valmis õnnetud enda juurde võtma, aga ta oli Soomes tööl ja jõudis kiirustades tagasi alles öösel. Selle öö veetis Piret oma kaheksa lapsega ühes Tallinna pargis.

«Nad olid märjad, külmunud ja näljased,» kirjeldab Pireti sõbranna Liina. Pireti võhm oli väljas ja vaim nii läbi, et algul istus ta enamiku ajast vaid rõdul ja suitsetas. Liina muretses headelt inimestelt lastele riideid ja nende abil kogunes ka pere abifond.

Sõbranna ostis vajamineva, tegi süüa ning hakkas Pireti eest asju ajama. Lapsed kooli, pealinna elanike registrisse, et tekiks õigus sotsiaalabi saada. Piretit ja tema lapsi toetama kogunes hulk vabatahtlikke, kes aitasid remontida Liinale kuuluva tühjalt seisnud maja linnast väljas. Sügiseks kolis pere sinna ja lapsed läksid kooli.

Vabanenud ja õnnetu Ivar kutsus naist ja lapsi koju tagasi, käis nendega kohtumas, kuid Piret oli otsustanud, et ei pöördu endise elu juurde tagasi, vaid katsub uute sõprade toel hakkama saada.

Uue valla sotsiaalnõunik käis ootamatult valda ilmunud suurperet külastamas, tõi toiduabi ja aitas muuski. «Suuremad lapsed said ise hakkama ja nad aitasid ka väiksemaid hoida ning abi ja hoolitsust oli pere ümber palju,» kirjeldas sotsiaalnõunik. «Kerge neil kindlasti polnud.»

Laps võõrastele

Piret tunnistab, et kuigi ta on sünnitanud 12 last, olnud kogu täiskasvanuea suure pere ema, oli ta nüüd iseseisvat elu alustades sotsiaalsete oskusteta. «Mees ei jätnud raha kunagi minu kätte ja ma küsisin algul poodi minnes suurematelt lastelt, kas 500 krooni eest ikka saia-leiva saab,» rääkis naine.

Linnas, kus Pireti-Ivari pere varem aastaid elas, on lastekaitsetöötajad kodukülastustel märkinud, et peres oli juhtiv roll isal, kes käis ka tööl. «Riskipere küll, aga nad tulid toime,» iseloomustas linna sotsiaaltöötaja, tõdedes, et nii suure hulga laste kasvatamine ei ole perele kindlasti kerge olnud. Kui nüüd kohtus lahutuse ajal vanematelt küsiti, kas nad ei mõelnud, kas neil jagub jaksu ja võimet nii palju lapsi üles kasvatada, tunnistas Piret, et mees ei lubanud rasestumisvastaseid vahendeid kasutada, ning Ivar ütles lihtsalt: lapsed peavadki sündima.

«Ma armastan lapsi!» lausub Ivar ka väljaspool kohtusaali ning tema koduvalla sotsiaaltöötaja kinnitab, et on näinud vähe Ivari-suguseid isasid, kes oma lapsi nii väga armastavad. «Isa hakkas kohtusaalis lausa nutma, kui pisipoeg talle määrati,» tõi sotsiaaltöötaja näiteks.

Kaks aastat tagasi muutus laste elu põhjalikult – kõik ei harjunud uues koolis ja kodus. Kui isa suuremaid järeltulijaid korduvalt endisesse koju tagasi kutsus, koliski pool aastat hiljem osa neist Lõuna-Eestisse tagasi. Pireti juurde oli jäänud neli last: kaks teismelist ja kõige väiksemad. Ühel päeval kutsus ammune meestuttav, kellega teda sidus rohkem kui sõprus, naise Stockholmi paaripäevasele kruiisile.

«Kas see on mingi nali?!» oli Piret kutsest jahmunud. Ta ei olnud kunagi niisugusel reisil käinud. Abivalmis sõbratar Liina leidis inimesed, kes olid valmis laste eest hoolt kandma.

Tollest päevast sai alguse pere pesamuna, väikese Priidu lugu. Koos mõni aasta vanema õega sattus ta Mia koju, kellel endal oli üks Priidu-vanune poiss ning kes oli just teada saanud, et ootab teist last.

Kui Piret reisilt tagasi jõudis, läks kahest suurem tüdruk ema juurde tagasi, aga väikemees, kellel oli avastatud käel põletikuline põletushaav, jäi esialgu kuni käe paranemiseni võõraste juurde. Mia oli jõudnud lapsega arstil käia ja käsi vajas veel mõnda aega arsti hoolt. Piret tunnistas, et tal on oma kodust raske lapsega pidevalt arsti juures käima hakata.

Ühel hetkel kujuneski nii, et Priit jäi Mia ja tema pere juurde. «Piret on poisile teinud kolm head asja: ta sünnitas poisi, tuli mehe juurest tulema, kui isa last ründas, ja kui tundis, et ei suuda ise lapse eest piisavalt hoolt kanda, leidis talle parema koha,» õigustab Mia teise, 20 aastat ühtejärge lapsi sünnitanud naise hoolimatuna paistvat käitumist. Priit on samasugune kaheaastane nagu tema uus vendki või ükskõik milline teine poiss, kelle arenguga vanemad päevast päeva tegelevad.

Piret ise arutleb, et kui saab elu kindlamalt reale, tahaks ta pisipoja enda juurde tagasi tuua. Naise enda saatus on lapse omaga sarnane – ta kasvas kasuema juures ja see polnudki tema meelest nii halb variant võrreldes sellega, mis tal oma pärisema juures oleks olnud.

«Priidul oleks siis ka nii nagu minul kunagi,» mõtiskleb üheksateistkümneselt oma esimese järeltulija sünnitanud naine. Ta on elanud ka lastekodus ja käinud erikoolis. «Kuni kasuema elas, oli kõik enam-vähem hästi, aga pärast seda hakkas allamäge minema,» räägib naine emotsioonitult. Umbes 15 aastat tagasi, kui kasuema suri, oli ta juba sünnitanud viis last ning pärast seda, hoolimata vaesest ja tihtipeale keerulisest elust, andis elu veel seitsmele lapsele.

Kui Piret soovib, saab ta pisipojaga alati kokku. Tõsi, neid kohtumisi ei toimu eriti sageli, sest kahe kodu vahel on sadakond kilomeetrit ja Piret käib nüüd juba üle poole aasta ka iga päev tööl ja kasvatab kahte tema juurde jäänud last. Teisi lapsi pole ta aasta otsa näinud ja ega keegi tema sisse näe, kuivõrd ta neist puudust tunneb. Ivar heidab Piretile ette, et naine oma lastest ei hooli. «Mis ema ta küll selline on?» küsib mees.

Pesamuna kui kättemaks?

«Oleksin ise ehk kolme last soovinud,» räägib naine nüüd. Ta tõdeb, et esimest korda täiskasvanuelus on tal aega iseenda jaoks ning ta õpib enda ja kahe lapse elu ise korraldama. Sotsiaaltöötaja, kes tema ponnistusi kõrvalt näinud, mõistab, et see pole naise jaoks lihtne, aga ta saab hakkama.

Ka Ivar püüab kõigest väest, et tõestada oma suutlikkust viit kooli- ja lasteaiaealist last üksi kasvatada. Ta on uhke, et on õppinud süüa tegema. Tema sotsiaaltöötaja kiidab, et mees remontis ühe toa «täiesti omal algatusel» soojapidavaks. «Käib lastega vallaüritustel ja neid on hea koos vaadata,» imetleb sotsiaaltöötaja.

Ivari juures elavad kooliealised lapsed käisid ja käivad ka praegu erivajadustega laste koolis ja nädala sees elavad seal õpilaskodus – sellevõrra on isal kindlasti lihtsam ja lastel turvaline. Naise ja tema lahkumist toetanute peale on mees südamepõhjani solvunud.

Võimalusest, et pesamuna Priit jääks kasvama võõrasse perre, ei taha Ivar kuuldagi: «Tal on siin oma õed ja vennad. Ma ei taha, et poiss 20 aasta pärast mulle ette heidab, et miks ma ta võõraste juurde jätsin,» on Ivar emotsionaalne. Sama mõtet kordab ka tema valla sotsiaaltöötaja.

Kired lõõmavad kõigil täiskasvanutel, kuid paraku mõjutab see suuremal või vähemal määral ka lapsi. Laste hooldusõiguse jagamisel otsustas kohus hiljuti, et peale viie alaealise lapse, kes isa juures elavad, peab isale üle antama ka väike Priit. Piret kirjutas sellele paberile kohtus alla, mõistmata, mida see tegelikult tähendab.

Priidu mitteametlik kasupere, kellel pole muud alust last kasvatada kui ema lihtkirjalik nõusolek, et tema poja eest hoolitseb teine pere, ei kujuta ette, et niisama lihtsalt tulebki laps anda mehele, kelle usaldusväärsuses nad kahtlevad. Korra on isa, kaasas pere tugiisik ja vanem poeg, taskus kohtuotsus lapse üleandmise kuupäevaga, Priidul kasuperes juba järel käinud, aga siis «polnud väikseid lapsi kodus».

Ema uue koduvalla sotsiaaltöötaja ja ema esindaja üritasid küll kohtule ja teistele asjaosalistele selgeks teha, et lapse heaolule mõeldes ei võiks üleandmine toimuda üleöö, vaid see eeldaks pikemat protsessi, kuid seda soovi ei arvestatud. Nad lähtusid oma arvamuses sellest, et Priidu jaoks on tema lihane isa praegu võõras inimene, kelle juures ta on elanud vaid oma esimesed elukuud.

«Küsimus ei ole selles, et ma tahan olla isa või ema, vaid keda ja mida vajab laps,» ütleb Marika Ratnik perede ja laste nõuandekeskusest. «Laps ei ole postipakk, mida täiskasvanud käest kätte annavad.»

«Tahan teda tagasi!»

«Ma tahan, et Priit oma õdede-vendade juurde tuleks!» ütleb isa ja näitab koduõuel lihtsate vahenditega kokku klopsitud liivakasti kui kindlat tõestust, et tema ja teised lapsed on pisipoisi vastuvõtuks valmis. Peale liivakasti viitab suures õues laste olemasolule veel vaid puu külge rippuma säetud autorehvist kiik.

«Voodi ostsime talle ka ja lasteaiakoht on olemas,» lisab isa.

Ivari koduvalla sotsiaaltöötaja kiidab ja toetab meest jäägitult ning usub, et kui laps oleks kohe pärast kohtuotsust isale üle antud, oleks ta kuu ajaga juba harjunud ning elu võiks toredasti edasi minna. Suurperele on määratud tugiisik ja ilmselt lähebki lastel hoolimata vanemate lahutusest paremini, kui nad ehk varasemast elust mäletavad.

Selles vallas on pere elanud juba aastaid, vallaelanike registrisse on nad jõudnud aga alles pärast lahkuminekut. See tähendab, et suurpere hõljus kusagil kahe omavalitsuse sotsiaaltöötajate vaatevälja vahel ja nii võisid peresisesed toimetulekuraskused õigel ajal ka kahe silma vahele jääda.

«Küsimus pole ainult lasteaiakohas ega liivakastis,» näeb lapse heaolu, turvatunnet laiemalt Ratnik. «Kaheaastane laps vajab turvalist tuge – kiindumussuhet inimesega, kes on tema jaoks kogu aeg olemas ja mõistab tema käitumist siis, kui laps tuleb jonnitujus lasteaiast, magab öösel rahutult või kipub uues kodus näiteks mänguasju lõhkuma,» selgitab Ratnik. Tema hinnangul on väikesele Priidule selleks inimeseks kasuema.

«Kas see on edaspidi isa või vanem õde või vend, aga peab olema kindel, kes väikese eest vastutuse enda kanda võtab ja kes teab, milline unelaul lapsele meeldib, kui sageli ta süles olla soovib, mida ta süüa armastab ehk kes teab tema harjumusi ja teda mõistab,» räägib perenõustaja Ratnik.

Ivar suhtleb juristidega ja otsib kohtutäiturilt abi, et pisipoeg kätte saada. Ema hoidub loosse otseselt sekkumast, aga otsib koos poja kasuvanematega juriidilist võimalust, et kohus Priidu hooldusõiguse üle vaataks.

«Sotsiaaltöötajate koostöö on siin oluline, niisama see ei lahene,» avaldab ema koduvalla sotsiaalnõunik soovi aidata lahendada olukorda, lähtudes eelkõige lapse heaolust. Ta mõistab sedagi, et peale isa-ema on loos ka kolmas osaline – Priitu juba üle aasta kasvatanud ja armastama hakanud kasupere. «Ka kohus võib oma otsuse veel üle vaadata, Priidu vajadusi arvestades,» arvab lapse bioloogilise ema Pireti kodukoha sotsiaaltöötaja.

Marika Ratnik kordab, et süüdistada pole selles loos vaja kedagi: ei Ivarit ega Piretit, kes on püüdnud oma elu elada parimal moel, kuigi see laste jaoks kõige turvalisemalt pole õnnestunud; ei lastekaitse- ega sotsiaaltöötajaid, kes ehk õigel hetkel ei taibanud märgata, et suurpere elumured üle pea kasvasid, et neile siis igapäevast tuge ja mitte ainult materiaalset abi pakkuda; ka mitte Priidu kasuvanemaid, kes last armastama on hakanud ja pole valmis lubama Priitu teadmatusse, lapse jaoks praegu paraku võõraste juurde viia.

«Märksõnaks on omavaheline koostöö ja fookus peab kõigi sammude ja otsuste juures olema lapsel,» ütleb perede ja laste nõustaja Ratnik. Ta lisab, et see pikk lugu näitab Eesti lastekaitse- ja sotsiaalsüsteemi nõrkust, tugiisikute puudust, subjektiivseid hoiakuid tõelise professionaalsuse asemel.

See lugu viitab tema sõnul õnneks sellelegi, et hoiakud ja arusaamad muutuvad tasapisi ja lapse heaolu üritatakse täiskasvanute isekusest ettepoole seada. «Pikk tee on veel käia,» tõdeb Ratnik, kes on ka lastekaitsjate koolitaja.