Teemasid, mis peaksid iseloomustama alliansi täna Chicagos algava tippkohtumise päevaplaani, võttis kokku Evelyn Kaldoja.
Millest räägib NATO sel korral?
20. mai 2012, 09:40
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kottide pakkimine Afganistanis
Juba rohkem kui kümme aastat kestvale Afganistani sõjale soovib NATO viimaste lubaduste kohaselt vähemalt esialgse joone alla tõmmata 2014. aastal. Selle tärmini juured peituvad Afganistani presidendi Hamid Karzai viimatise valimiskampaania käigus antud lubaduses, et võõrväed lõpetavad nende riigi elu korraldamise tema teise ametiaja lõpuks.
Sõja venides ja liitlasriikide avalikkuse väsides on NATO aasta-aastalt oma ambitsioone Afganistaniga seoses madalamaks tõmmanud. Vahepeal suisa riigiehitusprojektiks kippunud missiooni praegune eesmärk on anda vastutus julgeoleku hoidmise eest 2014. aastaks üle kohalikele vägedele. Klausliga, et edasi võivad NATO sõdurid sinna jääda instruktoritena.
Samas terendab praegu alliansi ees küsimus, kes maksab kinni NATO vägedelt vastutuse üle võtvate afgaani sõdurite ja politseinike palgad ja relvad. Praeguste hinnangute kohaselt kulub selleks 4,1 miljardit USA dollarit aastas ning kindel on, et suuresti välisabi toel elaval Afganistani riigil seda raha pole. Nii korjabki NATO nüüd ISAFis osalenud riikidelt lubadusi Afganistani julgeolekujõudude toetamiseks pärast 2014. aastat.
Mõned liitlased on juba andnud oma toetuslubaduse. Eesti näiteks on tõotanud vähemalt 500 000 USA dollarit aastas, sama palju pakub ka Läti. Osa riike kasutab oma pakkumise tegemiseks kindlasti ka Chicagos saadavat meediatähelepanu. Lõppsumma kokkusaamise ajaks ei lubata aga enam mitte Chicagot, vaid juulikuist Afganistani abistajate konverentsi Tokyos. Arvatakse, et suurema osa arvest võtab enda õlule USA ning teiste märkimisväärsete panustajate hulgas seisavad Suurbritannia ja Jaapan.
21. sajandi sõbrad
NATO ootamatult Aasiasse viinud Afganistani sõda tihendas alliansi sidemeid nende väheste läänelikke väärtusi kandvate riikidega, kes ei jää Põhja-Atlandi äärde. Seetõttu on Chicagosse oodatud ka näiteks Austraalia, Uus-Meremaa, Lõuna-Korea ja Jaapani esindajad. On ilmselge, et neid kõrbes sõlmitud lähisuhteid tahab allianss hoida ka pärast Afganistanist lahkumist. Eriti olukorras, kus majanduslik ja sõjaline tähelepanu kipub pöörduma Vaiksele ookeanile.
Mullune Liibüa missioon andis NATO-le sõpru ka maadest, mille põhiväärtused ei pruugi enamiku alliansi omadega just kõiges kattuda. Sõjalise alliansina lõikab NATO aga kindlasti kasu ka sellest, kui heasoovlike partnerite nimekirjas seisavad Katar, Araabia Ühendemiraadid ja Jordaania.
Venemaa
Kui Venemaa president Vladimir Putin 2008. aasta kevadel Bukaresti tippkohtumise teisel päeval pressikonverentsil ajakirjanike ette astus, olid NATO liitlased juba USA presidendi George W. Bushi ärgitusel jõudnud deklareerida, et Gruusia ja Ukraina saavad alliansi liikmeiks. Andmata loomulikult tärminit, millal see juhtuda võiks.
Põhjus, mille üle Putin võis ehk veel lennukis teel Bukaresti rõõmutseda, oli kadunud. Moskva oli juba enne Bukaresti teatud liitlasi mõjutades välistanud võimaluse, et allianss annab Gruusiale ja Ukrainale liikmesuse tegevuskava ehk MAPi. Alliansi liikmesmaade liidrid aga lasid enne Putini saabumist spontaanselt põhja MAPi kui sellise sümboolse väärtuse.
2010. aasta sügise tippkohtumisel Lissabonis säras toona Vene presidendi kohal istunud Dmitri Medvedev kui jõulupuu. Mõnele jäi suisa mulje, justkui oleks Venemaale lubatud väga suurt osalust varem Moskva poolt kurjuse kehastusena kujutatud raketikilbis.
Asjade täpsemal vaatlusel selgus, et tegu oli väga esialgse visandiga väga ettevaatlikuks koostööks. Viimasel ajal märke Lissaboni stiilis naeratavast koosmeelest NATO ja Venemaa vahel aga täheldada pole.
2012. aasta Chicago tippkohtumisele Putin oma kolmandal ametiajal tulla ei soovinud.
Kas keegi ka riigikaitsele veel kulutab?
Kui USA puhul võib kaitsekulude ülevaatamist nimetada kärbeteks, siis Euroopa sisuliselt juba desarmeerub, leidis nädal tagasi Postimehele antud intervjuus Ameerika analüütik Andrew Michta.
Ühendriikide meelehärm on kaunis mõistetav: kui külma sõja päevil läks nende kontole 50 protsenti kogu alliansi kaitsekuludest, siis viimasel paarikümnel aastal on pingelangusest kergendust tundvad eurooplased nii uljalt riigikaitsest raha ära võtnud, et nüüd maksavad ameeriklased kinni 75 protsenti kogu suure ürituse hinnast.
Säästuaja NATO loosungiks on võetud tark kaitse. Ideaalis peaks peasekretär Anders Fogh Rasmusseni propageeritav egiid tähendama, et liikmed soetavad endale ühisostudena kallist tipptehnoloogiat, mis üksikutele üle jõu võiks käia. Reaalsuses on siiani esinetud tihti viidetega juba varem käiku lastud ühisettevõtmistele.
Chicagos peaks teatavaks tehtama 20–25 targa kaitse projekti, nende seas ka Balti õhuturbemissioon. Seegi on oma elu elanud juba mitu aastat enne, kui targa kaitse loosungiga välja tuldi.
Raketikilp
NATO peaks Chicagos deklareerima, et alustatakse vahevõimekuse loomisega USA juhitavast raketikilbist, mis peaks Euroopa liitlasi kaitsma ballistiliste rakettide eest. Sisuliselt tähendab see, et Türgi vetes paiknevad raketitõrjerakettide ja eelhoiatusradaritega relvastatud USA sõjalaevad lähevad Saksamaal Ramsteinis asuva NATO väejuhatuse alla.
Järgnevatel aastatel paigutatakse erinevatesse Euroopa otsadesse erinevaid raketikilbi osi. Poola ja Rumeeniasse lähevad USA maal baseeruvad SM-3 raketitõrjeraketid ning Hispaania sadamasse Ühendriikide Aegis-laevad.
Valmis peaks raketikilp saama 2018. aastaks. Venemaa, kelle Euroopa-suunalist tuumaheidutust see õõnestab, on ähvardanud, et vastab relvade ELi piirile viimisega.
Küsimata küsimus: Süüria
Otse NATO liikme Türgi kõrval asub riik, kus toimuvatest kokkupõrgetest ja hukkuvatest tsiviilisikutest kuuleb pea igast uudisteprogrammist. Vaieldamatult on Süüria Türgile ka julgeolekuprobleem – mitte ainult põgenike tõttu, vaid ka näiteks olukordadega, kus oma kodanikke jahtivad süürlased üle naaberriigi piiri tulistavad.
Ankara on Damaskust ka ähvardanud, et juhul kui too end kokku ei võta, võivad nad NATO leppe artikkel 5 põhjal liitlastelt abi paluda. Ometi pole Türgi seni Süüria küsimust alliansi ametlikku päevakorda tuua üritanud.
Miks? Esiteks, nagu Türgi isegi viitab, puudub praegu millegi tõsisema ettevõtmiseks ÜRO Julgeolekunõukogu otsus. Kuigi 1990ndate Balkanil võttis NATO ise initsiatiivi, on allianss hiljem eelistanud ära oodata ÜRO resolutsiooni. Selline alus saadi nii Afganistanile kui Liibüale. Iraagile ÜRO tuge ei saadud ning tagajärjeks olid tõsised erimeelsused NATOs ja USA liitlaste operatsioon alliansi oma asemel.
Iraagis sõja järel tekkinud tugevate Iraani mõjudega kaos iseenesestki on ilmselt üks argumente, millest tekkivad mõtteparalleelid ei julgusta võimalikke sekkujaid. Läbikukkunud riik võib rahvusvahelise partnerina olla hullem kui diktatuur. Ning islamistidele toetuv kleidi taolises rüüs habemik ei pruugi riigijuhina olla parem variant kui praegune ülikonnastatud diktaator.
Ning kolmandaks, kui oma liikmete kaitse on NATO põhiroll, siis maailmapolitseinikuks olemine alliansi vankumatute alusprintsiipide hulka ei kuulu. Arvestades, et Süüria sõjamasin võib Türgit riivata pigem eksikombel ja Ankarat sihikule võtnud pole, kipubki sealse veresauna lõpetamine rohkem maailmapolitsei kui artikkel 5 alla minema.