Politsei on varguste lahendamisega kimpus

Merike Teder
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto on illustreeriv.
Foto on illustreeriv. Foto: Arvo Meeks / Lõuna-Eesti Postimees

Rahvasuus üha levivad nurinad politsei otstarbekuse üle varguste lahendamisel ning nende ohvriks langenud inimestele vara tagastamisel, mistõttu jätavad paljud inimesed vargusest politseile üldse teatamata või hakkavad omal käel vara või selle näppajat otsima. 

Näiteks Raivo Murde kirjutas Eesti Päevalehes, kuidas tema 16-aastane poeg ei saanud politseist abi isegi siis, kui leidis oma ratta varastanud nooruki omal käel paari päeva jooksul üles ning faktid politseile ette kandis – uurijatel polnud aega tema juhtumiga tegelda.

Eesti Ekspressis kirjeldas aga Priit Hõbemägi juhtumit, kus inimesed leidsid internetist üles oma suvilast varastatud ja oksjonikeskkonnas müüki pandud asjad, sellele järgnenud politseiuurimise tulemusel aga kurjategija karistada ei saanud, sest tema väitel oli kogu kraam sattunud ta korterisse juhuslikult.

Postimees uuris, miks ei suuda politsei tõhusalt vargusi avastada ja süüdlasi karistada.

Ehkki vargused on Eesti kõige levinumad kuriteod, tõdes Politsei- ja piirivalveameti (PPA) politseikapten Krista Aas, et varavastased kuriteo ei ole politsei prioriteet ehk «elu on tähtsam kui vara».

Seda näitab ka kuritegude lahendamise statistika – viimastel aastatel on varguste lahendamise määr püsinud 30 protsendi ringis ehk suli saadakse kätte vaid iga kolmanda politseisse teatatud juhtumi korral. Seejuures ei tähenda seegi tingimata, et ohver ka oma vara tagasi saab.

«Siiski ei saa öelda, et politsei varavastaste kuritegudega üldse ei tegeleks. Alati tehakse ära esmased menetlustoimingud, fikseeritakse sündmuskoht ning kuulatakse üle kannatanu ja võimalusel tunnistajad,» kirjeldas Aas. Kui aga nende põhjalt kuriteo toimepanijat selgeks teha ei õnnestu, tõstetakse toimik kõrvale - uurimisega minnakse edasi alles siis, kui lisandub uut infot näiteks mõne teise juhtumi uurimise käigus.

«Kui kurjategija tabamine ei õnnestu n-ö kuumadel jälgedel, siis on täiesti tavapärane, et kurjategija tabamiseks võib kuluda pikem aeg. See on nii varguste kui ka teiste kuritegude puhul,» kinnitas politseinik.

Vargagrupid teravama tähelepanu all

Samuti selgitas kapten, et üksikjuhtumitele keskendumise asemel otsitakse ühe käekirjaga juhtumeid, püütakse avastada varaste gruppe, varastatud asjade kokku ostjaid. «Kui näiteks ühes piirkonnas on mitu sarnase käekirjaga vargust, pööratakse neile rohkem tähelepanu kui üksikjuhtumile, sõltumata kahju suurusest,» lisas ta.

Miks politsei kõigi vargustega põhjalikumalt tegeleda ei jõua, selgitavad taas numbrid. Mullu registreeriti Eestis ametlikult 20 175 vargust, kuid ainult nende lahendamisele spetsialiseerunud politseinikke on vaid Põhja prefektuuris varavastaste kuritegude uurimise talituses. Tallinnas ja Harjumaal pannakse toime keskmiselt 12 000 varavastast kuritegu aastas, nende lahendamisega tegeleb seal 110 inimest. «Need inimesed tegelevad sealjuures keeruliste organiseeritud korteri- ja autovaraste jõukude tabamisega. Mujal Eestis ainult varguste lahendamisele spetsialiseerunud politseinikke ei ole,» kinnitas Aas.

Ametnike hulga ja kuritegude suhe näitab ära uurijate töökoormuse. «On mõistetav, et inimest huvitab ennekõike, et tema saaks enda vara tagasi või selle eest hüvitist. Paraku ei ole politsei võimuses seda tagada.»

Politseikapten tõdes, et politsei tegutsemise ja inimeste ootuste vahel on vastuolu. Peale rahanappuse on selle põhjus, et politsei eesmärk on eelkõige tabada varas ja tema süü tõendada, selle kohta tõendeid kogudes, mitte aga inimestele varastatud esemete tagasi saamine.

Selle kohta, kuidas politsei suhtub inimeste endi leitud infokildude kohta, ütles Aas nii: «Kindlasti on ka inimeste enda kogutud infost kuritegude avastamisel abi, kuid selle omakäeline uurimine ei tohi üle minna omakohtuks.»

«Siit ka üks paradoksaalne tõde – isegi kui inimene ei usu end politsei abiga oma vara tagasi saavat, on ülioluline igast vargusest teada anda. Esiteks välistatakse nii olukord, kus politseil on küll inimene ja hulk ebaselge päritoluga esemeid, ent puudub info selle kohta, et asjad oleks varastatud. Samuti on vargusjuhtumitest teadmine oluline piirkonna turvalisuse hindamisel, sarnaste kuritegude mustrite leidmisel ja sellest tulenevalt politseitöö planeerimisel,» rõhutas Krista Aas.

Süüdlase karistamiseks esemetest ei piisa

Varaste karistamine sõltub eelkõige politsei tööst tõendite kogumisel ehk kas õnnestub selgelt tõendada, et just see inimene on võõrast vara näpanud. Karistuse määrab kohus, kui vargusega tekitatud kahju jääb alla 64 euro, siis politsei. «Inimese juurest varastatud esemete leidmine ei tähenda aga automaatselt seda, et teda saaks varguse ega ka varastatud esemete hoidmise eest karistada,» nentis Aas.

Varguste lahendamise 30-protsendine määr on tema sõnul tavaline tulemus nii Eestis kui välisriikides. «Põhjuseid, miks ei ole see määr kõrgem, saab otsida ilmselt sealt, et selliste kuritegude puhul ei õnnestu alati tuvastada teo toimepanijat või õiguslikult siduda võimaliku teo toimepanijat kuriteoga. Samuti on küsimus prioriteetides,» jõudis ta tagasi algse jutuni.

Mis peaks muutuma, et politsei jõuaks kiiremini ja tulemuslikult vargusi uurida, nii et elanikkonna usk politseisse pärast esimese kokkupuudet mundrikandjatega ei kaoks? «Küsimus ongi ilmselt prioriteetides. Kui ühel hetkel leitakse, et prioriteediks on varguste vastu võitlemine ja näiteks raske organiseeritud kuritegevus ei ole enam prioriteet, siis küllap suunab politsei enda teraviku ka vargustele. Hetkel ei ole näha, et see nii läheks ning Eesti ei ole selle mõttes erand ei Euroopas ega ülejäänud maailmas,» vastas politseikapten.

«Varavastaste kuritegude toime panemine on otseselt seotud ka ühiskonnas valitseva sotsiaalse olukorraga. Niikaua, kui me ei saa enda ühiskonna sotsiaalset olukorda võrrelda näiteks Põhjamaadega, ei saa me ka nõuda, et kuritegevuse tase oleks sama madal nagu seal,» lisas ta.

Statistika
* 2009. aastal registreeriti 23 901 vargust, mis oli 6,4 protsendi võrra rohkem kui 2008. aastal Varguste lahendamise määr oli 30%.
* 2010. aastal registreeriti 25 253 vargust, mis on 1352 ehk 5,7 protsendi võrra rohkem kui 2009. aastal.
* Võrreldes 2009. aastaga varastati rohkem kauplustest (10 protsenti) ja eluruumidest (6 protsenti) ning vähem sõidukitest (-2 protsenti).
* 2010. aastal lahendati 7990 ehk 31,6 protsenti vargusjuhtumitest.
* Kohtus mõisteti süüdi 2607 vargustes kohtu alla antud isikut, 20 isikut mõisteti õigeks. Menetlus lõpetati otstarbekuse kaalutlustel 1007 isiku suhtes.

* Eluruumidest varastati eeskätt sülearvuteid, sularaha ja pangakaarte, mobiiltelefone, kuld- ja hõbeesemeid ning muid ehteid, fotoaparaate, audio- ja videoseadmeid (sh telerid), kodutehnikat, rõivaid, tööriistu, alkoholi, jalgrattaid – asju, mida on kerge müüa kokkuostjatele või turgudel.
Real juhtudel oli varastaja kannatanu sugulane, külaline või juhututtav, kes varastas sageli ühise alkoholitarvitamise ajal või selle järel. Varas võis siseneda ka lukustamata ukse või lahtise akna kaudu; kokku moodustasid niisugused juhtumid vähemalt 10 protsenti kõigist eluruumidest toime pandud vargustest. Maal varastavad enamasti tundmatud isikud sissemurdmise teel, sh sageli suvilatest ja talumajadest, kus keegi alaliselt ei ela.

* Jalgrattavargusi registreeriti 2322, mis moodustas 9 protsenti kõigist vargustest. Ligikaudu pooltel juhtudel varastati jalgratas elamust (valdavalt koridorist, keldrist või muust hoiukohast), muust hoonest või kuurist; ülejäänud vargused pandi toime väljaspool hooneid.

* 2011 – vargusi registreeriti 20 175.

Allikas: justiitsministeerium

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles