Ajakirjanik võib selle teema kallale asudes kindel olla, et satub huvigruppide massiivse surve alla, hoolimata sellest et tori hobune ise on üks rahulik loom. Tori hobuse kasvatajad ise on aga sattunud üsna ägedasse tülli, mille käigus koostas Eesti Hobusekasvatajate Selts veterinaar- ja toiduametile ning põllumajandusministrile pöördumise, mis on suunatud Valgamaal elava sakslanna Ute Wohlrabi plaanide vastu.
Wohlrab kasvatab tori hobuseid ja tahab nüüd oma MTÜ-le Vana-Tori Hobuse Ühing eraldi aretusprogrammi ja tõuraamatut. On tõenäoline, et lähiajal saab tema vana-tori hobune aretussuunana tunnustuse.
See tähendaks, et meil Eestis tekiks veel üks tori hobune, kes on Wohlrabi arvates rohkem tori hobune kui suur osa neist ligi 700st tori hobusest, kes on kantud hobusekasvatajate seltsi tõuraamatus universaalsete tori hobuste nimekirja. Universaalne vana tüüpi tori hobune on seesama loom, kes sobib nii ratsutamiseks kui ka adrakure ette rakendamiseks.
1970. aastatel hakati aga tori hobust aretama rohkem ratsahobuseks, sest sovhoosid-kolhoosid enam hobuseid ei kasutanud. 1990. aastatel jätkus tori hobuse aretamine ratsahobuseks veelgi hoogsamalt.
Taustaks raha
Nüüd siis ongi hobusekasvatajate seltsi tõuraamatus eraldi ligikaudu 600 ratsahobusest torilast ja 700 universaalseks peetavat looma. Samas on sellest 700 hobusest vaid 69 puhtatõulist tori mära, kes on neljandat põlve tori hobused. Ülejäänute hulgas leidub aga selliseidki tori hobuseid, kelles leidub tori verd vähem kui poole jagu.
Kogu loo oluliseks taustaks on mõistagi raha – neil ligi 700 hobusel on õigus saada PRIA-lt 187 euro suurust toetust nina peale, sest tegu on ohustatud tõuga.
Ka Eesti Sporthobuste Kasvatajate Seltsi juht Raigo Kollom on läinud Wohlrabi projekti taha ja lehvitab nõnda hobusekasvatajate seltsile punast rätikut. Ta aitas teha Wohlrabi üritusele aretusprogrammi, samas kuulub ka ise uue aretussuuna vajalikkust hindavasse komisjoni.
Kollomi hinnangul solgivad universaalhobuse sildi all ja suure võõrtõugude osatähtsusega aretatud tori hobused ratsahobuste turgu, sest saavad riigilt ka lisatoetust. «Selliste hobuste võõraverelisus on sageli üle poole, mis pole ohustatud tõule minu teada lubatud kusagil maailmas,» lausus ta.
Hobusekasvatajate seltsi peasekretäri Krista Sepa sõnul on aga universaalsete tori hobuste tõuraamatuossa tegelikult jäänud mõned üksikud säärased hobused.
Kollom eelistaks, et PRIA toetust saaks Wohlrab oma väikese ja võimalikult puhtavereliste tori hobuste hulgaga. Pealekauba tekiks Wohlrabi MTÜ-l võimalus hammustada oma osa aretusühingutele makstavatest toetustest, mis muudaks hobusekasvatajate seltsi supi senisest lahjemaks.
Wohlrabi ühingusse ja hobusekasvatajate seltsi kuulujate arusaam puhtast vana tüüpi tori hobusest on aga üsna erinev: sakslanna hinnangul on nn vana-tori hobuse puhtuse hindamisel määrav tema puhtaverelisus, hobusekasvatajate seltsi puhul aga looma toritüübilisus. Kui esimesel juhul hinnatakse eelkõige seda, kui palju voolab hobuses võõrast verd, siis teisel juhul vaadatakse tema välimikku ja omadusi.
Hobusekasvatajate seltsi tõuaretustöö juhataja Andres Kallaste sõnul on tori hobune nii ehk teisiti 19. sajandil ratsa- ja põllumajandushobuseks aretatud tõug, mitte mingi eesti põlistõug. «Tori hobuse verelisusest hakkas rääkima alles Wohlrab, meie eesmärk on aga tõu säilimine universaalse hobusena ja puhtaverelisus pole nii oluline,» rääkis ta.
Kallaste lisas, et praegu tahab paar inimest otsustada, milline on tori hobune. «Samas ei taheta arvestada tori hobuse kasvatajate enamuse arvamusega,» lausus ta.
Postimehega vestelnud ja hobusekasvatajate seltsile truuks jäänud tori hobuse kasvatajad heidavad Wohlrabile ette nii konfliktsust kui ka varasemat andmetega bluffimist – seltsi väidetava paarisaja liikme seas on tegelikult käputäis tori hobuse kasvatajaid.
Nn vana-tori hobuseid on seltsi liikmetel hindamiskomisjoni andmetel 45 ja neistki pooled kuuluvad Wohlrabile. Ja neistki hobustest suur osa on kas ruunad või liiga vanad märad, kes ei suuda sugu jätkata.
Vana tüüpi tori hobuse kasvataja Linda Leemets kuulus Wohlrabi ühingusse, aga astus sealt tänavu välja. «Mulle hakkas vastu see, et ma ei saanud pikka aega teada, kes on selle ühingu liikmed,» rääkis ta. «Tahtsin teada, kellega olen ühes seltsis, aga seda ei öeldud erinevate põhjendustega.»
Enne viimast üldkoosolekut sai Leemets lõpuks tegevliikmete nimekirja. «Kui ma lõpuks selle nimekirja sain, siis selgus, et liikmeid on 49. Tori hobuse kasvatajaid oli seal väga vähe – kokku vahest 15 kasvatajat,» rääkis ta.
Niisiis ei olnud Leemetsa sõnul Vana-Tori Hobuse Ühingu näol tegu õige ühinguga ja tema astus sealt välja.
Wohlrabi ühingust lahkus neli liiget ja nõnda jäi ühing ilma märkimisväärsest osast selle niigi vähestest tori hobustest.
Wohlrabi sõnul on paralleeltõuraamatud mujal maailmas tavalised ja kõik saavad vabalt valida, millisesse seltsi ja tõuraamatusse nad tahavad kuuluda.
«Hobusekasvatajate selts peab oma säilitusprogrammis väga suure võõrgenofondiga hobuseid, kelle kohta on geneetikud öelnud, et nende tagasiaretus pole enam lihtsalt võimalik,» rääkis ta. «Seal on enam kui 80-protsendilise võõrtõu verelisusega hobuseid. Lambakoer ei ole enam taks.»
Vana tüüpi universaalne tori hobune on Wohlrabi kinnitusel Eestis väljasuremise äärel.
«Ja see ei ole mitte ainult hobusekasvatajate seltsi tegevusetuse, vaid ka tegevuse süü – raskemad hobused said halvemaid hindeid ja mäletan hästi, kuidas seltsi üldkoosolekutel tehti maha neid inimesi, kes tahtsid säilitada vana liini,» lausus ta.
Tõepoolest, sakslanna ise kuulus vahepeal ka hobusekasvatajate seltsi tori haruseltsi juhatusse ning on praegugi seltsi liige.
Kedagi ei sunnita liikmeks
Wohlrabi sõnul tunnustab tema ühing tori hobust, kelles on vana hannoveri hobuse verd kuni veerandi ulatuses. Miks ei tee ta koostööd hobusekasvatajate seltsiga? «Olen katsunud nendega üle kümne aasta koostööd teha, aga tulemus oli null,» teatas naine. «Toetusi said nad ju ka ristandhobustele, milleks siis vana geeni alles hoida!»
Wohlrabi sõnul ei ürita ta monopoliseerida vana-tori hobuse kasvatust.
«Kõik on vabatahtlik, mina ei taha kedagi sundida astuma meie ühingu liikmeks,» lausus ta.
«Kui mina ei oleks selline kirju, huvitav, võib-olla konfliktne ja silmatorkav inimene, siis ei juhtuks vana-tori hobuse suhtes mitte midagi. Kuid mina olen kreatiivne, energiline, otsekohene. Kui ma oleks hall hiireke, siis ei juhtuks vana-tori hobuse suhtes mitte midagi.»
Veterinaar- ja toiduameti põllumajandusloomade aretuse ja turukorralduse osakonna juhataja Kaija Uuskam kuulub ka ise tori hobuse komisjoni, mis kaalub Wohlrabi uue aretussuuna toetamist. «Pole veel päris kindel, kas tunnustame aretusprogrammi muudatust ja uue aretussuuna lisamist,» lausus ta.
Komisjon teeb ettepaneku, aga otsuse langetab siiski veterinaar- ja toiduamet ise. Osa tori hobuste omanike jaoks polnud senised aretusreeglid Uuskami kinnitusel piisavalt karmid, nemad tahtsid säilitada vähesema võõraverelisusega osa universaalsest tori hobusest.
«Hobusekasvatajate selts oleks pidanud neile aretusühinguna vastu tulema ja tegema oma tõuraamatu pidamise korras korrektiivid,» lausus ta.
Uuskam tunnistas ka, et Wohlrabi Vana-Tori Hobuse Ühingu tõuraamatusse minevate hobuste hulk on praegu väike ning sellega kaasnevad teatud ohud, eelkõige suguluspaarituse probleem.
Tema sõnul on kõigil õigus taotleda tunnustust ja kui tingimused on täidetud, siis ka saab tunnustuse.