Riigikohus tühistas alama astme kohtute määrused, mis keelasid vangi mõistetud pedofiilil oma arvuti kõvakettalt enne selle hävitamisele minekut faile ümber kopeerida. Otsus loob Eestis pretsedendi selle kohta, kuidas tõlgendatakse inimese õigust digitaalsele omandile.
Võika varjundiga lugu sai alguse läinud aasta 4. märtsil, kui Harju maakohus mõistis Urmas Reinaste kolmeks aastaks ja kuueks kuuks trellide taha lapseealisega suguühtesse astumise ning lasteporno valmistamise eest.
Kuriteo asitõenditena konfiskeeriti muu hulgas sülearvuti HP Compaq 6730b ning kaks kaasaskantavat kõvaketast. Kohus kuulutas hävitamisele kuuluvaks kõik kõvakettad, sealhulgas sülearvutis oleva.
Uue hoo said kohtuveskid aga 6. detsembril, kui poolteist aastat trellide taga istunud Reinaste andis kohtule taotluse sülearvuti kõvakettal olnud andmete tagasi saamiseks. Põhjus lihtne - andmekandjal oli lisaks lastepornole kümneid tuhandeid isiklikke dokumente, mis sündisid aastatepikkuse töö tulemusena.
Nii maakohus kui ka ringkonnakohus lükkasid taotluse tagasi, kuna kõvaketas on kuriteo toimepanemise vahend, millel hoiti vähemalt 55 lastepornot sisaldavat fotot. Kohus põhjendas, et kõvaketta tagastamiseks tuleks pildid ilma taastamise võimaluseta kustutada, seda ei saa aga garanteerida. Failide kopeerimine seevastu tähendaks suurt aja- ja rahakulu, sest kaasata tuleb mitu eksperti, kes kopeeritavate failide lubatust ükshaaval hindaks.
Reinaste kaebas keelu riigikohtusse, mis leidiski tänavu 12. mail, et määrused tuleb tühistada ja saata maakohtule uuesti otsustamiseks. Nimelt pole kohtud piisavalt kaalunud, kas kõvaketta ja kogu sellel olnud info hävitamine on põhjendatud.
Riigikohus märkis, et ära võtta ja arestida võib vaid menetluse läbiviimiseks vajalikke andmeid ja andmekandjaid. Uurijad peaksid kahtlustatava arvutist võimaluse korral ebaseadusliku materjali kustutama, mitte aga seadet tervikuna ära võtma.
Riigikohtu pressiesindaja Eveli Kuklase sõnul tähendab otsus ilmselt seda, et Harju maakohus lubab hoidlas säilitatavalt kõvakettalt andmeid kopeerida. Kuidas see läbi viiakse ning kas see toob endaga kaasa maa- ja ringkonnakohtu kardetud kõrged kulud, ei tea veel keegi.
«Kuna varem pole sarnaseid arvutiandmete küsimusi kohtute praktikas väga palju esinenud, oleks väär väita, et tegu on praktika muutusega. Küll aga on see kindlasti oluline signaal menetlejatele edasiseks tööks arvutiandmete kui asitõenditega,» vahendas Kuklane riigikohtu seisukohta.
Reinastet esindav vandeadvokaat Armand Reinmaa oli märksa jõulisem. «Ma usun, et see otsus on tulevikuks oluline tähis,» ütles ta. Advokaadi sõnul on Eesti kohtupraktikas palju juhtumeid, kus asitõenditeks olnud andmekandjad on küsimusteta ja andmete tagasi saamise võimaluseta hävitatud, tehes sellega nii mõnelgi korral põhjendamatut kahju.
«Reinaste arvutis oli lubamatuid faile vaid 0,01 protsenti. Seda peaks suutma tänane õigussüsteem ikkagi selekteerida, et ei peaks lubamatult kõike hävitama,» leidis Reinmaa. Seda mõistis ilmselt ka riigikohus, kui langetas otsuse, uurimata sedagi, milles Reinaste väidetud aastatepikkune töö seisneb.
Reinaste vabastati mai alguses 2014. aasta juulini kestma pidanud vangistusest hea käitumise tõttu.