Poola parlamendi liige: tulen iga päev taas kapist välja!

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Robert Biedroń
Robert Biedroń Foto: Robert Biedrońi koduleht

Sotsiaaldemokraadist LGBT aktivist Robert Biedroń (35) on esimene Poola parlamendi (Sejm) liige, kes on avalikult tunnitanud, et ta on gei. Valimistel kogus ta 16 919 häält Läänemere-äärsest Gdynia piirkonnast ning on poliitilise liikumise Ruch Palikota üks liidritest – liikumine pooldab muu hulgas nii samasooliste tsiviilpartnerluse kui ka näiteks abordi legaliseerimist.

«Paljudele arvamusliidritele oli mu seksuaalse orientatsiooni teadasaamine suur üllatus,» nendib mees. «Poola on väga konservatiivne ja katoliiklik riik, see seab teatud normid ka avaliku elu tegelastele, sealhulgas poliitikutele.

Kuid ühiskond on muutunud, seda näitab kas või fakt, et suur hulk inimesi on valmis valima oma esindajaks poliitiku, kes on avalikult gei.»

Eestis ei taha poliitikud eriti vähemuste, iseäranis seksuaalvähemuste õiguste teemal sõna võtta. Kuidas seda muuta?

Kümme aastat tagasi oli Poolas samasugune olukord, seda teemat peeti marginaalseks ning praegugi leiab osa poliitikuid, et vähemuste õigustest olulisemad on majanduskriis, töötus, teede kehv olukord jm teemad.

Kuid kui soovitakse luua mitmenäolist, rikastavate erinevustega demokraatlikku ühiskonda, ei saa olla valdav rahvuslik-konservatiivne maailmanägemine, kõigi gruppide õigused peavad olema võrdselt kaitstud.

Liikumine Ruch Palikota koondab näiteks väga mitmete vähemusgruppide õiguste eest seisvaid ühendusi – tuleb leida ühiseid eesmärke ja siis koos nende eest võidelda.

Kuidas on vähemuste õiguste olukord Poolas viimase kümne aastaga muutunud?

Usun, et viimaste aastate suurim võit on olnud avaliku diskussiooni teke LGBT teemadel. Kui teha lahti ajaleht või lülitada sisse televiisor, on kohe selge, et LGBT temaatika on mitmel korral esindatud ja keegi ei küsi, kas säärast debatti on tarvis pidada.

Samasooliste tsiviilpartnerluse legaliseerimiseni või vihakuritegude kriminaliseerimiseni pole veel jõutud, kuid need teemad on päevakorras.

Usun, et nüüd on nende teemadega kergem tegeleda kui kümne aasta eest – meil on parlamendis nii geipoliitik kui ka transsooline rahvaesindaja, mitmed popstaarid, tuntud näitlejad jt avaliku elu tegelased on kapist välja tulnud ja räägivad oma orientatsioonist avalikult.

Arvate, et avaliku elu tegelaste, sh tipp-poliitikute kapist väljatulek aitaks suhtumist geidesse muuta?

Julgustaksin neid selleks igal juhul. Loomulikult on orientatsiooni avalikustamisel oma hind, minagi pidin alguses taluma seda, et poliitikuna mind just seepärast tõrjuti. Kuid mida aeg edasi, seda enam kõik harjuvad ja nüüd tuntakse huvi mu poliitiliste vaadete ja ideede vastu, mitte ei käsitleta mind kui Poola esimest geipoliitikut.

Samas on kapist väljatulek pidev protsess, mis võib võtta aastaid, vähemalt minu puhul oli see nii. Tollal, kui mina oma seksuaalset orientatsiooni aimama hakkasin, oli see teema täielik tabu, homoseksuaale kutsuti mõnitavalt pededeks. Tundsin, justkui oleksin maailma täiesti üksi jäänud, varjasin seda.

Siis aga lugesin, kogusin informatsiooni ja olin ühel hetkel valmis seda oma lähedastele avalikustama. Muidugi oli see iseäranis mu vanematele täielik šokk, kuid siis tunnistasin oma olemust ka teistele pereliikmetele ja oma sõpradele.

Muidugi domineerivad ühiskonnas teatavad stereotüübid ja nii jätkub mu kapist väljatulek iga päev – kui näiteks lilleletis oma kallimale mõned õied ostan, kiidab müüja, et küllap on buketi saaja üks õnnelik naine.

Kapist väljatulekut tuleks võtta kui võimalust ühiskonnas midagi muuta. Mul on hea meel, et seda tegin. Tuleks mõelda nii – igal inimesel on vaid üks elu ja kas tõesti on mõtet seda valele ja varjamisele kulutada?

Artikkel ilmus 30. mail Erinevus rikastab programmi raames TTÜ õiguse instituudi väljaandes Ajaleht.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles