Möödunud teisipäeval läti ajakirjaniku Toms Ancitise Postimehes üllitatud lugu avas Berliinis redutavate Baltikumi kodutute parasiitliku paradiisi. Ent eestlast ses loos polnud ja sestap otsisin ta üles.
Punkari ülestunnistus: olin parasiit, elasin teiste kulul
4. juuni 2012, 13:38
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
See mees pole päris tavaline kodutu, sest Eestis tunnevad teda tuhanded alternatiivkultuuri austajad. Peeter Männiksood (43) kutsutakse punkringkondades nii Mini-Petsiks kui ka Veel Üheks Petsiks ees- või järelliitega, mis Postimehe veergudele ei sobi. 2003. aastal kadus Nyrok City nimelises punkbändis laulnud Männiksoo probleemide eest Eestist nagu vits vette. Vähesed teadsid, et Männiksoo redutas kaheksa aastat Berliinis.
Saan temaga kokku Tõnissoni platsil Postimehe Tartu kontori ees. Männiksoo kurdab, et on endale suure joomisega Saksamaal pankreatiidi hankinud ja valuhoog võib kohe peale tulla. Sestap käib ta apteegis ja ostab valuvaigistit.
Kui Saksamaale läksite, siis kuidas üldse teadsite, kuhu minna?
Algul läksin Hamburgi, kus elasid head tuttavad. See Hamburgis elanud tüdruk jäi rasedaks ja tuli Eestisse. Ta rääkis mingi joomingu käigus päris pikalt, mis seal oli. Neil oli mulle koht välja pakkuda. Seal oli selline buss.
Kas selline nagu neil hollandi turistidel auto taga?
See oli tegelikult vana mendiauto (politseiauto – N. N.), mingi endiste skinhead’ide oma. See mikrobuss seisis tühjana ja nii oli mul koht ja peavari olemas. Hamburgis olin üle aasta.
Miks te Hamburgist Berliini läksite?
Purjus peaga läksin. Tegelikult läksingi Saksamaale jooma, sest alkohol on seal palju odavam ja see on 24 tundi ööpäevas kättesaadav. Ja kui sa oskad varastada, siis sa ilmselt varastad.
Kuidas see varastamine käis? Läti ajakirjaniku loos oli juttu, et triipkood kraabiti ära ja nii ei hakanud turvavärav piiksuma.
Ei, mul olid seal oma süsteemid. Näiteks läksin poodi ja ostsin ühe viina. Keerasin enne poeletil umbes kümnel pudelil korgi maha, valasin sealt natuke põrandale ja panin pudelid letile tagasi.
Kauplusetöötajad viskavad sellised viinad prügikasti. Läksin õhtul prügikasti juurde ja võtsin sealt viinad välja. Aga see süsteem ei töötanud kaua, sest olin lollakas ja rääkisin teistele ka. Siis läks asi juba nahaalseks. Aga selle nipiga sai viina kolm-neli kuud.
Kui suure seltskonnaga te Berliinis ringi hulkusite? Oli seal eestlasi ka?
Käisin rohkem poolakatega läbi. Seal olid ka sakslased, aga nendest enamik ei ela ikkagi päris silla all. Neil kõigil on enamasti mingid toad olemas, kus nad saavad oma peakese välja magada. Oskan poola keelt ikka kõvasti paremini kui saksat.
Eks seltskond muutus ka pidevalt. Kes sõitis kuhugi ära, kes läks vangi või kes ... rest in peace («puhaku rahus» – N. N.). See oli õudne, kui praegu mõtlema hakata. 2009/2010. aasta talvel suri meie linnaosa kodututest paari kuuga 13–14 inimest. Põhiliselt tapsid alkohol ja narkootikumid.
Elasite Berliinis tänavail?
Põhimõtteliselt küll, jah. Kui oli väga külm, siis sai kodutute varjupaika. Selle koha pealt on seal kultuura – kui sa väga täis ei ole ja saad oma nime ja asjad ära öeldud, siis saad sinna ööbima minna. Seal antakse süüa, seal saad ennast pesta, seal on arst.
Parematel päevadel elasime tühjades majades. Jalaga uks lahti, ja kolisime sisse. Seni, kuni keegi tuli kobisema. Öeldi väga viisakalt, et pangu me oma palagan kokku. Marssisime välja ja läksime-võtsime uue maja. Ühes kohas oli mul toas ka nahkdiivan ja teised mugavused. Korra on mind selle pulli pärast menti viidud.
Eks ma elasin vahepeal magamiskotiga päris võsas, aga üldiselt mulle meeldib, kui katus on pea kohal. Elasin ka trepikodades.
Kas te seal Saksamaal kordagi nälga ka tundsite?
Tundsin küll.
Päris nii ikka ei olnud, et sotsiaalameti tädi jooksis toidukandikuga järel?
Selles mõttes nälga ei olnud, et ma nüüd süüa kuskilt kätte ei oleks saanud. See oli täiesti välistatud. Supermarketi-tagustest konteineritest sai alati süüa.
Kuidas suhtus teie tegemistesse Saksa politsei?
Toon politsei tegevusest ühe näite. Nad võtsid kinni ühe narkodiileri, kes müüs parajasti hašišit. Diiler pandi raudu ja viidi minema, aga ostjal oli seitse grammi hašišit. Politseinik nõudis selle endale, hammustas sellest sõna otseses mõttes tüki ära ja andis ülejäänu tagasi, öeldes, et nii palju ei tohi olla. Saksamaal võib kaasas olla kuni viis grammi hašišit enda tarbeks.
Või teine näide: magasin hilissügisel pargipingil, tulid härrad konstaablid ja ajasid mu üles. «Kas härral külm ei ole?» Vastasin, et ei ole. Nemad küsisid: «Kas viime su kodutute varjupaika?» Ütlesin, et ei ole vaja, saan ise ka hakkama. Siis ütles üks, et ma oodaku. Läks üle tee kioskisse ja ostis mulle sealt suure topsi kohvi ja neli saiakest.
Kas Saksamaa on oma tolerantsusega teie jaoks pigem manduv või tore lääne ühiskond? Võib-olla teistsugune ühiskond sunniks teidki teatud raamidesse, hankima kodu ja pere.
Võimalus Eestist minema minna on mul olnud alati. Ma pole sellele absoluutselt mõelnud, et peaksin hakkama siin kodu või peret looma. Ma tõesti tahaks olla arenenud kapitalistlikus ühiskonnas, mitte sellises kuradi /.../ Eestis.
Miks te siis siia tagasi tulite?
Sinna tuli Eestist üks tüüp, üks venelane. Tema rääkis, et Eesti on ikka nii p...s kui p...s. Toona oli ju masu. Mina sain asjast teistmoodi aru – et inimestel ei ole tööd ja nad surevad tänaval. Ma mõtlesin, et lahe, tina ma enam ei pane – läheks õige vaataks, kui p...s see Eesti on. Mõtlesin tulla nädalaks-kaheks. Kohale jõudes vaatasin, et pole siin häda midagi. Kõik on ilus ja puhas. Tükk aega oli eufooria, kuni hakkasin aru saama, kuhu ma, kurat, olen sattunud.
Mis siis ikkagi häiris?
Ehkki mind see enam ei puuduta, häirib kas või näiteks see, et alkoholi müüakse kümnest kümneni (Männiksoo ei pea silmas mitte liiga pikka, vaid liiga lühikest müügiaega – N. N.). Pohmellis sõpru on kurb vaadata. See, et kõrtsides ei tohi suitsetada, on minu arvates täielik inimõiguste rikkumine. Sellised väiksed asjad häirivad.
Läksin nüüd muide uuesti kooli – Tartu täiskasvanute gümnaasiumisse –, et õpiks mõne ameti selgeks. Esialgu läksin kaheksandasse klassi, see jäi mul omal ajal katki. Nüüd saan põhihariduse kätte ja lähen siis kutsekasse.
Kuidas siis esimene kooliaasta üle pika aja läks?
Istuma jäin. Peakesega on mul ju niimoodi, et alkohol ja narkots pole talle kasuks tulnud.
2010. aastal jätsite joomise maha.
Kõht hakkas valutama, algul vähem, siis aina tugevamini. Jõin siis ennast jälle mäluauku ja selleks korraks oli valu ravitud. Lõpuks enam viin ei aidanud – seda jäi valu vaigistamiseks lihtsalt väheks. Ei olnud ka raha, et hankida uut pudelit.
Lasin oma sotsiaaltöötajal (nii nimetab ta üht sõpra – N. N.) lõpuks kiirabi kutsuda ja mind viidi haiglasse. Tehti testid ja detoksikatsioon, täielik puhastus. Kui haiglasse läksin, olin selline (näitab mulle ID-kaarti, millel on üks tundmatu paksu näoga mees – N. N.). Täielik parm näen ma siin välja. Kaalusin enne 72 kilo, nädala pärast aga 47 kilo.
Väikekodanlane võib suhtuda üsna halvasti teiesugustesse tegelastesse, kes elavad kusagil Berliinis tänaval. Teid peetakse parasiitideks.
Aga see ei ole tegelikult minu mure. Okei, olin parasiit ja elasin teiste inimeste kulul.
Kas olete mõelnud sellele, et kui kõik oleks punkarid, siis millest punkarid elaksid? Punkar ja väikekodanlane võivad ju teineteist vihata, aga nad vajavad teist nagu õhku. Üks selleks, et oleks, kelle kulul elada. Teine selleks, et oleks, keda põlata.
Ma pole selle peale mõelnudki. Tegelikult oleks elu siiski võimalik ka väikekodanlasteta – siis oleks täielik naturaalmajandus.
Kas punkarist on siis vilja- või seakasvatajat?
Miks ei ole, on küll.
Kas suvel lähete Saksamaale tagasi?
Jah, aga mitte päriseks, vaid Eestist puhkama. Lähen arenenud kapitalistlikku ühiskonda. Mängin seal ühe pangakontori eeskojas kitarri. Inimesed võtavad automaadist raha välja ja viskavad taskus vedelevad mündid mulle. Nii võib teenida ühe tunniga 30 eurot.
Männiksoo on hoidunud alkoholist juba kaks aastat, kangeid narkootikume ta ei tarvita.