Leedu uljust Afganistanis ei kahetse

Evelyn Kaldoja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Tere tulemast Kuule,» olevat sõnad, millega Leedu kaitseväelased iseloomustasid oma teenistuspaika Ghori provintsis Afganistanis.
«Tere tulemast Kuule,» olevat sõnad, millega Leedu kaitseväelased iseloomustasid oma teenistuspaika Ghori provintsis Afganistanis. Foto: Leedu kaitseministeerium

Kui Leedu 2005. aastal Afganistani Ghori provintsi arendamise ihuüksi enda hoolde võttis, polnud sealsetest oludest just palju aimu ei selle piirkonna neile usaldanud NATO-l ega ka väikseimaks provintsi ülesehituse meeskonda juhtima sattunud Leedul. Järgnevatel aastatel saadi nii mõnedki õppetunnid, mis aga leedulaste endi arvates tulevad ainult kasuks.



«Kui aus olla, siis otsust langetades ei olnud ei NATO-l ega ka Leedul täpset arusaama, mis meid seal ees ootab,» ütleb Leedu kaitseministeeriumi poliitikadirektor Vaidotas Urbelis nüüd Postimehele. «Me küll teadsime pisut geograafiast, kuid isegi rahvaarv selles provintsis selgus olevat mõnevõrra teistsugune, kui see luureandmeil seni teada oli olnud.»

Võrdlus Kuuga

Urbelis meenutab, kuidas Herati provintsi pealinnast Heratist algas Leedu vägede esimene retk Ghori pealinna Chagcharani. Linnulennult on kahe linna vaheline distants 280 kilomeetrit. «Meie teekond Chag­charani kestis kolm päeva, sinna ei vii ühtki teed. Või, noh, seal on mingid teed,» kirjeldab ta.

«Tere tulemast Kuule,» tsiteeris Leedu kaitseväe juhataja Arvydas Pocius hiljuti portaalile 15min.lt oma alluvate iseloomustust Ghorile. «Seda see keskkond ka meenutab: mäed, palju tolmu, liiv, vaade pea nähtamatule Chagcharani linnale kaugusest, keskaegse välimusega savionnid ja ülesehitusmeeskonna baas keset paljast lagendikku,» tunnistas Pocius.

«Ghori provintsi suurus võrdub umbes kolmandikuga Leedust,» märgib Urbelis. «Baas rajati kahe kilomeetri kõrgusele merepinnast. Kõik oli uus: mäed, provintsi suurus, keel, rahvuslik koosseis.»

Ees ei oodanud esimest korda minejaid midagi – isegi mitte mõne jõukama liitlasriigi juba rajatud baasi. «Kõik tuli nullist üles ehitada: baas, logistika, lennuväli, elutingimused sõduritele,» jutustab Urbelis. «Pidada kusagil keset Afganistani omal käel baasi – see oli väga raske, eriti alguses. Hiljem harjuti. Mõned inimesed hakkavad juba unustama, kui keeruline see oli.»

«Me tegime suuri vigu ja õppisime neist. See nõudis raha ja aega, kuid andis ka teatud kogemuse,» räägib Urbelis. Nii näiteks sõlmiti lepinguid, mis polnud just parimad, ning elati telkides ja saadi siis mõne aja pärast aru, et vaja läheb siiski konteinerelamuid.

Põhjusi, miks Leedu otsustas haarata endale nii suure tüki nagu terve provintsi ülesehituse meeskond, oli Urbelise sõnul kaks. «Üks oli see, et NATO ja ameeriklased palusid meil spetsiifiliselt just see provints võtta. See oli otsene palve meile, mitte me ei otsinud kaardilt kohta, kuhu minna,» väidab ta.

«Teine oli sõjaline loogika,» lisab Urbelis. «Nende kaheksa aasta jooksul on 16 Leedu ohvitseri saanud Afganistanis juhtida pataljoni tasemel üksust. Kolonelleitnanti, kes ajutiselt edutati koloneliks. See on tohutu kogemus. Kui sa lihtsalt lülitud teise riigi struktuuri, siis sa kuulad vaid käske.»

«Näiteks Iraagis oli meil kaks rühma – üks Taani ja teine Poola sektoris. Aga mis on rühm? Rühma juhib leitnant, see on suur kogemus madalama auastmega sõduritele, kuid juhtimise ja vastutamise kogemust sealt ei saa,» leiab Urbelis. «Loomulikult on sul teatud operatsiooniline vabadus, kuid see on taktikalisel, mitte operatsioonilisel tasemel.»

Kasulikud õppetunnid

Kaitseväe kogemuse puhul rõhutab Urbelis uuesti ka õppetunde logistikas. «Enne seda polnud meil mingisugust iseseisvalt välismissiooni logistika korraldamise võimekust,» ütleb ta. «Kui sa oled näiteks suuremas baasis, nagu me olime Kosovos või Bosnias, kuhu me saatsime kompaniisid Poola ja Taani vägede juurde, siis sina saadad sinna vaid sõdurid ja kõik on baasis juba olemas: jooksev vesi, küte, konteinerelamud, kütus, isegi autod.»

«Ghoris pead sa iseseisvalt kõige eest vastutama: alates jooksvast veest, tualettidest ja puhastamisest, logistikast, toidust – kõigest,» ütleb Urbelis.

Üks väheseid rahvusvahelise pressi lugusid kaugest mägisest Ghorist ilmus mullu suvel Timesis. Leedulaste vastutusalal käinud briti ajakirjanik Jerome Starkey pealkirjastas oma artikli sõnadega «Provints, mille NATO unustas». Tema süngete kirjelduste järgi on Ghori koht, kus Talibani võitlejad käivad end Briti ja Eesti sõdurite teenistuspaigaks oleva Helmandi lahinguist puhkamas, sest väheste seal teenivate NATO sõdurite kohalolek piirdub valdavalt pealinnaga.

Ghori provintsi kuberneri Abdullah Haiwadi paar kuud tagasi portaalile 15min.lt antud intervjuu järgi reageeris Starkey tugevalt üle. Tema sõnul pole selles piirkonnas kunagi eriti Talibani näha olnud ning isegi hõimudevahelised lahingud, mis on nende kanti iseloomustanud sajandeid ja kõigi riigikordade ajal, on viimasel ajal vaibunud.

«Jeremy nägi relvastatud meest ja otsustas kirjutada, et Ghori provintsi kontrollivad sõjapealikud,» leidis Haiwad.

Kuberneri väiteid toetab asjaolu, et erinevalt Helmandist on Ghori olukorda hinnatud piisavalt stabiilseks, nii et see peaks 2013. aasta lõpuks täielikult Afganistani oma julgeolekujõudude vastutusele minema. Leedulased saavad siis asjad pakkida ning lahkuda.

Keeruline kolimine

Urbelise sõnul arutatakse praegu, kuidas optimaalselt kolida. Lahkumist nimetab ta pingutusi nõudvaks operatsiooniks, mis läheb ilmselt ka kõvasti maksma. «Kaheksa aasta jooksul on sinna päris palju asju kogunenud,» lausub ta. «Kindel on see, et mitte kõike ei tooda tagasi. Mõne asja puhul on odavam ja lihtsam Leedus uus osta kui see Afganistanist tagasi tuua.»

Ülesehitusmeeskonnad, mida NATO Afganistani provintsidesse rajas, panid sõjalise alliansi esimest (ja praegu nii mõnegi sõnutsi ka viimast) korda tegelema ka suuremahulise tsiviilülesehitusega.

Nüüd, kus sõjaline pool aga lõpetatakse, lahkub tõenäoliselt ka suurem osa tsiviilmissioonil töötavatest inimestest, tunnistab Urbelis. Lisades, et osa projektidega minnakse siiski edasi – neid hakatakse haldama Heratist või Kabulist.

Baltimaade osalus Afganistani sõjas
•    Eesti: Praegu teenib Lõuna-Afganistanis Helmandi provintsis Briti väejuhatuse all jalaväekompaniiga ning tänavu peaks sinna saadetama ka eriväelasi, kes hakkavad teenima koos ameeriklastega. Surma on saanud üheksa sõdurit.
•    Läti: Praegu teenib Põhja-Afganistanis Faryabis Norra väejuhatuse all jalaväekompanii, kes peaks kolitama veel tänavu koos norralastega Faryabist mujale Põhja-Afganistani, lisaks on nad saatnud eriväelasi teenima Lõuna-Afganistani Kandahari koos leedulastega. Surma on saanud kolm sõdurit.
•    Leedu: Juhib Ghori provintsi ülesehituse meeskonda, on saatnud Kandahari provintsi eriväelased, kelle alluvuses teenivad ka nende Läti kolleegid. Surma on saanud üks sõdur.
Allikas: PM

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles