Paljud ettevõtted kurdavad, et töötajaid on üha raskem leida ning nad kaaluvad töökäte importimist teistest Eesti piirkondadest.
Töö sunnib Eesti inimesi rändama
6. juuni 2012, 11:07
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti-sisese ajutise töörände kohta pole küll mingeid kindlaid andmeid, keegi ju statistikat ei kogu ja selliseid asju ei registreerita, aga üldistades võib siin näha kolm trendi. Jutt ei käi mitte nendest, kes ise kaugemast kohast näiteks linna tööle sõidavad, vaid ikkagi organiseeritud ja tööandja toetatud rändamisest, kusjuures töötajale hangitakse transport või makstakse talle transport kinni või pakutakse isegi ajutisi eluruume, külaliskortereid ja hostelikohti.
Esimene suund on Ida-Virumaalt Tallinna ja isegi Pärnusse. Teine on Lõuna-Eesti pisemad asulad ja linnad, kus mõnele kohale tuleb inimesi tuua maakonna kaugematest nurkadest. Kolmas on eelkõige suviti toimuv tööränne mandrilt Saaremaale.
Ja kuigi töörännet eraldi ei arvestata, näitab kaudsem statistika, kuskohas on tööd rohkem ja kus vähem. Nii on näiteks Tallinna viimase kahe aasta jooksul loodud 32 000 uut töökohta – rohkem kui kogu ülejäänud Eestisse kokku.
Ida-Virust Tallinna
«Oleme selleks valmis,» ütleb näiteks Maxima avalike suhete juht Erkki Erilaid. Ta peab silmas võimalust, et Maxima hakkab Tallinna – aga miks mitte ka Pärnusse – tooma töötajaid Ida-Virumaalt ja mujaltki – organiseeritakse transport ja üüritakse inimestele külaliskorterid või toad hostelites. Varem on Maxima seda teinud, kogemus ja võimalused on seega olemas.
Selveri avalike suhete juht Annika Vilu räägib sama: «Oleme töötajaid teistest maakondadest Tallinna tööle toonud kriisieelsetel buumiaastatel.» Praegu Selver seda ei kasuta, aga Vilu lisab, et kuigi päris buumidefitsiiti tööjõuturul veel pole, on ka neil häid töötajaid leida praegu siiski juba keerulisem kui aasta-paar tagasi.
Kõige kriitilisem koht ongi Tallinn ja eriti äärelinnad. Vilu ütleb, et näiteks Selveril on kõige raskem leida töötajaid Piritale ja Kakumäele.
Comarketi juht ja omanik Ain Taube räägib, et nende keti jaoks on tööjõudefitsiit ainult pealinna küsimus, ja mida kaugemal kesklinnast, seda keerulisem. «Muugale on juba raskem,» räägib ta.
Üks teine ettevõtja ütleb samuti, et Maardu või Muuga jäävad tallinlase jaoks liiga kaugeks – ei taheta tööle tulla. Seda ei saa ka hukka mõista, arvestades, kui palju aega ja ümberistumisi nõuab selline töölesõit.
Kõik kaupmehed kinnitavad sedagi, et just kevadel ja suve hakul muutub tööjõu liikumine aktiivsemaks. Ühelt poolt on tegu puhkuste perioodiga, mille ajal kaubanduskettidel on vaja kiiresti leida püsitöötajatele asendajaid. Teisalt algab turismihooaeg ning teenindajatel tekib palju uusi ja ehk ka paremaid teenimisvõimalusi kohvikutes ja hotellides.
Maxima esindaja Erilaid ütlebki, et nende jaoks ei muuda turismihooaeg olukorda mitte ainult Tallinnas, vaid ka näiteks Lõuna-Eestis, kus suveks avatakse kohvikuid ja hotelle.
Omaette probleem ongi väiksemad asulad ja linnad, nagu Räpina või Elva, kus pole lihtsalt piisavalt palju inimesi. «Seal otsime töötajaid kaugemalt maakonnast ja maksame nende transpordikulud kinni,» räägib Erilaid.
Suveks Saaremaale
Tööjõu importimisest, eriti kui jutt käib Ida-Virumaalt toomisest, kaupmehed kuigi palju rääkida ei taha. See ettevaatlikkus on mõistetav, klišee odavatest ja umbkeelsetest müüjatest-kassapidajatest on kerge tekkima ja meeldiv see muidugi pole.
Teisalt ei peaks ju olema põhjust häbenemiseks. Jaekaubandus on Eestis üks suuremaid tööandjaid, seal töötab üle 50 000 inimese. Tõsi, keskmine palk selles sektoris jääb Eesti keskmisele küll alla, aga mitte ka nii palju, et eelistada töötamisele kodus vedelemist ja töötu abiraha sissekasseerimist.
Samas pole müüja või kassiiri töö lihtne. See ei nõua küll teab mis haridust, aga tuleb olla täpne ja taluda rutiini.
Taube sõnul pole küsimus niipalju selles, et töökuulutustele ei vastataks, vaid lihtsalt selles, et valik jääb ikkagi väga kitsaks. «Osal inimestel, kes pikalt töötud olnud, ei ole ikkagi seda tööharjumust,» räägib ta. «Ei tulda lihtsalt isegi proovipäevale kohale.»
Kaupmehed ütlevadki, et umbes kümnendik poodi tööle tulnutest lahkub töölt mõne nädala jooksul.
Eesti jaekaubandusel on ka paar erijoont. Näiteks on siinsete kaubanduskeskuste lahtiolekuajad palju pikemad kui naaberriikides, samuti on kaupluste arv erakordselt suur.
«Eesti jaekaubandus on võrreldes teiste riikidega ennekuulmatult personalikulukas,» räägib Maxima esindaja Erilaid.
Tõenäoliselt kuulub Maxima riigi kõige kiiremini kasvavate ettevõtete hulka. Tänavu võtavad nad tööle 500 uut inimest, just sellist kiiret kasvu toovad nad ise sagedasti põhjuseks, miks neil töötajate halva kohtlemisega seotud skandaale tihemini ette tuleb.
Teistsugune, kuid samuti juba kaua aega kestnud tööränne käib Tallinnast ja mujalt Mandri-Eestist kuurortidesse.
Riigikogu reformierakondlasest liige ja Muhumaal asuva Pädaste hotelli omanik Imre Sooäär ütleb, et nende töötajatest on umbes pooled «mujalt», see tähendab mitte Saaremaalt ega Muhult. «Meil on sissesõitnud töötajatele ehitatud oma hotell,» räägib ta.
Praktikas tähendab see, et töötajad lähevad suveks Saaremaale, mõnikord käiakse ka vahetustega, näiteks kaks nädalat saartel, kaks nädalat mandril kodus või teisel tööl.
Tööturg Eestis
Tööga hõivatud
• 2010 I kvartal – 553 000
• 2011 I kvartal – 591 000
• 2012 I kvartal – 614 000
Töötud Eestis
• 2010 I kvartal – 137 000
• 2011 I kvartal – 99 000
• 2012 I kvartal – 79 000
Allikas: statistikaamet