Pole liialdus väita, et Eesti Vabariigi alused toetuvad suuresti EÜE-le, millest nüüdne noorus ei tea tuhkagi. Oli see alles maru aeg, mil üliõpilased panid proovile nii ennast kui ka võime.
Tudengid õppisid suvel lendutõusmist
/nginx/o/2021/04/15/13729185t1hac53.jpg)
10. juuni 2012, 11:23
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
InBoil, Eesti Üliõpilaste Ehitusmalevas ehk EÜEs üle kümne aasta, legendaarne malevalaulik, muusik: «Võimu piiride kompamisega ei olnud malevas midagi tegemist. Seal elatigi kogu aeg teisel pool piiri. Meil oli kambas juuraüliõpilasi, kes arvutasid kokku, et ühe suve jooksul rikkus meie rühm 14 kriminaalkoodeksi paragrahvi. Aga see oli Nõukogude ühiskonnale omane.
Näiteks allkirja võltsimine. Meil olid saatelehed, aga laomees oli purjus nagu ämber. Samas ei saanud kaupa kätte, kui ei olnud allkirja. Siis keegi kirjutaski mingi konksud ja sai kauba. Või ilma juhiloata ühelt objektilt teisele sõitmine. Samuti betoonikoorma vasakule viimine kasti õlle eest – see oli väga levinud ja me õppisime selle ruttu selgeks. Süsteem tingis selliseid asju, ega selle eest eriti karistatud.»
Urmas Sukles, EÜEs kaheksa aastat, Haapsalu linnapea: «Minu tolle aja rehnuti järgi toimus 1980. aastal, kui regiooni staabid said istumise alla uued Volgad, malevas 14 avariid, mis ajaks Kanal 2 reporterid pöördesse. Enamik oli ainult plekimõlkimine ja ohvreid oli vähe.
Näiteks Väinamere komandör keeras üle katuse Haapsalu-Rohuküla vahel. Belmondo ehk Leho Alliksoo tegi minu teada kaks avariid: ühe kuskil Pärnu lähedal, kus öösärgis tüdruk jättis oma esihambad armatuurlauda, ja teise vist Hiiumaal. Tal oli kombeks autovrakil kohe numbrid ära korjata: siis miilits vaatas, et valitsuse masin, ja oli aupaklik.»
Mati Laur, Tartu Ülikooli uusaja professor, ja Sulev Kannike, välisministeeriumi asekantsler, Euromaisi rühma liikmed 1982.
Laur: «Tegemist oli selgelt nõukogudevastase rühmaga. Rühma laulu aluseks oli «Yankee Doodle», mis oli tuttav Ameerika Häälest. See ei väljendanud meie ameerikahäälelikkust, vaid oluline oli, et oleks nõukogudevastane.»
«EÜE ja Euromaisi» refrään:
EÜE ja Euromais
on ühtne NATO pere,
kel Reagan, Thatcher, Pinochet
teeb pai ja ütleb: «Tere!»
Kannike: «Ma ütleks, et maleva eesmärk polnud nõukogudevastasust välja näidata, ehkki seda tehti, vaid pigem oli tegevus, vähemasti meie rühmal, suunatud sissepoole: inimesed tahtsid olla aastas mõned nädaladki vabad, rääkida ja teha seda, mida nad mõtlevad.
Meie eesmärk ei olnud KGB maja ees laulda ja provotseerida: see oleks lisaks meile toonud pahandusi ka maleva juhtkonnale.»
Laur: «Meie rühmale oli iseloomulik see, et polnud läbustamist, mis oli eriti oluline naiste jaoks, sest muidu nemad peavad koristama. Meil ei olnud mingit niisama viinajoomist ega molutamist. Mingi tegevus pidi olema.»
Kannike: «Rühma elu iseloomustas režiim, mida kutsuti Kukenwaldiks komissar Kukekese [Mati Laur] järgi. See tähendas, et ükski päev maleva jooksul, rääkimata nädalavahetusest, ei tohtinud mööduda ürituseta. Üritus võis olla kas või 15 minutit: viisid õhtul rühma välja ja näitasid päikeseloojangut või lille.»
Laur: «Me ikka ehitasime ka, mis on kõige üllatavam, kui tagantjärele mõelda. Too suur autogaraaž Tilsis püsib siiamaani. Zassa ehk Andres Ader nimetas toda sõjalise kallakuga objektiks. Väidetavalt olnud garaaži põrandal kallak, aga see on alatu laim.»
InBoil: «Suurem osa praegustest poliitikutest on malevast läbi käinud, sealt poliitilise julguse või aktiivsuse saanud. Näiteks Mart Laar, Rein Lang, Tõnis Lukas, Aivar Riisalu. Eesti Vabariigi ehitamine käis malevas ulmetasandil täie hooga: loodi oma rühma riik, tehti oma kord, omad seadused.
Malevas loeti, tehti ja prooviti kinnises ringis asju, mis tollal olid täiesti keelatud, mitte ainult ei joodud ega laotud müüri. Seal oli koos kõige haritum, erksam ja vingem kamp tudengeid. Need mängud, mis seal mängiti, olid lendutõusmisharjutused, mida inimesed hiljem ära kasutasid.»
Sukles: «Ega keegi malevasse vabadusvõitlust küll pidama läinud. Aga kui tehti taidlust, siis tuli meelsus küll välja.
1982. aasta Intsikurmu kokkutulekul näitas Orava rühm taidluskavas «Kalad mädanevad peast» poliitbüroo liikmete pilte. Olin regiooni komissar ja mind kutsuti julgeolekusse välja. Julge mees istus laua taga ja näppis revolvrit.
Midagi õnneks ei järgnenud, tulin sealt suhteliselt õnnelikuna välja.
1980. aastal tegi Kuldre rühm Antsla staadionil saja sandi võidujooksu. Tudengid olid kõik sidemetes, aga tollal käis ju Afganistani sõda. Sellest läks jama Moskvasse välja. Keskstaap oli sunnitud isegi mehi karistama.»
Peep Puis, veetis EÜEs tosin suve, riigiametnik ja vabakutseline artist: «1985. aastal kirjutasin Tartu regiooni Saare rühma taidluskava, mis võitis vabariiklikul konkursil. Selleks et saada võimalus osutada valupunktidele, oli kava üles ehitatud Ameerika Häälele.
Ehk teisisõnu: vaadake, mida nemad seal arvavad, et meie siin ütleme – kas pole kummaline?! Nii sai ära öelda kõik, mis öelda oli. Mitu aastat hiljem rääkis tollane EÜE komandör Indrek Ilomets mulle, kuidas KGB mees oli ainult sõrmenukke närinud ja öelnud, et kurat, kus on kaval, mitte kusagilt ei saa kinni hakata. Tõmbasin vett peale justkui Ameerika Häälele, aga tegelikult sai kritiseerida meie elu.
Tolleaegsetes malevalauludes ja -taidluses kumasid tihti läbi ühiskonna kitsaskohad. See oli kui vaba lava, kus tudengid üritasid kummutada legendi, et malevas ainult juuakse. Tegelikult oli malev väga vaimne ja seal oli ka palju aatelisust.»
Heiti Pakk, EÜEs 1982 ja 1983, lavastab Kuressaare teatris tükki Romanovite viimastest päevadest: «1982. aastal oli suure surmaga kaubeldud Moskvast luba pidada Tartu Ülikooli 350 aasta juubelit. Aga see nägi Potjomkini küla välja: Poola firmast Budimex toodi töölised Tartusse, et nood vuntsiks majade esiküljed ära.
Otsustasime Metsa rühmaga lavastada Slawomir Mrožeki satiirilise novelli «Elevant» nii, et kõik saaksid aru, et tegelikult vihjab see ülikooli juubelile. Meie loos oli juubel loomaaias, kuhu toodi täispuhutav elevant. Elevandiks oli hilisem Eesti Vabariigi peaprokurör Indrek Meelak ja kaks füüsikutest rühmakaaslast, Lolek ja Bolek Budimexist, puhusid ta täis.
Loomaaia direktor, keda kehastasin mina, meenutas oma väikese aktsendiga millegipärast ülikooli rektorit Arnold Koopi.
Siis tuli minu kui direktori juurde Riia loomaaia direktor, kes ütles, et neil on ka juubel tulemas, kas me ei laenaks neile oma elevanti. Ta pakkus vastu viis tuhat suslikut. Olin nõus, et laseme elevandi tühjaks ja saadame Riiga.
Järsku elevant elavnes ja ütles: mis te arvate, et kui olete mu täis puhunud, siis on mind lihtne tühjaks lasta, ja tõmbas hoopis direktoril punni tagant ära. Üliõpilaste juubelduste saatel läks direktor/rektor visinal tühjaks.
Mul oli esimene aasta malevas, ma ei teadnud, kui tõsiseks võivad asjad minna. Kuulsus ja veri kohisesid kõrvus, julgus ja uljus lõid üle pea. Kui ülikool pärast kihama hakkas, siis loomulikult võttis südame alt jahedaks.
Ainuke, mis päästis mind tolle kava tõttu ülikoolist väljaviskamisest, oli see, et keegi ei julgenud rektorile öelda, et teda lasti üliõpilaste silma all õhust tühjaks. Sain ainult käskkirja ebaüliõpilasliku käitumise eest.»
Mati Laur: «1982. aasta EÜE kokkutulekul oli 20 taidluskava, millest 19 diskvalifitseeriti poliitilistel põhjustel ja üks seepärast, et see ei olnud kooskõlas Nõukogude moraalikoodeksiga. Asja rosin oli selles, et [Eesti NSV kultuuriministeeriumi teatrite valitsuse juhataja] Aarne Vahtra, kes taidluskavasid kritiseeris, tõmbas sügisel Prantsusmaa kaudu Kanadasse.»
InBoil: «EÜE oli riik riigis, ja selles olid «süüdi» kõrgemad funktsionäärid, kes lasid sel sündida. Võrreldes tehtud sigaduste hulgaga – osa neid sigadusi oleks sigadused ka tänapäeval, osa mitte – oli represseeritute hulk täiesti köömes.
Väheste karistuste põhjus peitus maleva struktuuris. Kogu malevaseltskond ju tundis üksteist. Oma meeste väljaaitamine algas juba rühma juhtkonna tasandil, edasi tuli regiooni juhtkonna ja lõpuks EÜE peastaabi tasand.
Asi käis nii, et ärge nüüd, mehed, jamage, noored purjus peaga tegid nalja. Reaalset riigi pööramise ega muud ohtu ju ei olnud, mistõttu asjasse suhtuti nii, et hea küll, kutid, tegite pulli, vaadake, et te rohkem ei tee.
Tina pandi malevas seetõttu, et nõukogude noore ainus väljaelamis- ja elamuste saamise võimalus oli end erinevatest alkoholidest erinevatesse staadiumidesse purju juua.»
Urmas Sukles: «Kui üliõpilane joob, peab ta jooma õlut või viina. Aga üks rühm otsustas, et nemad on karsklased ja kuiva seaduse järgijad, ning mängisid mängu, kus pärast iga tantsu jõi igaüks klaasi vett, siis tantsiti edasi ja jälle joodi vett jne.
Kui jood õlut, kused selle välja, ja kui viina, oksendad selle välja. Aga vesi koguneb organismi. Hommikupoole ööd hakkasid nad oksendama, kõhud läksid lahti, palavik tõusis paljudel 39 kraadini. Jama oli majas, kutsuti kiirabi. Kiirabi arvas, et on mingi taud. Olin siis regiooni komissar, õppisin arstiks ja tabasin ära, mis tegelikult lahti oli.»
Peep Puis: «1984. aastal õnnestus mul luua oma esimesed laineid löönud laulud. Minu Väinamere hümn «Saaremaa» valmis koos Urmas Heiteriga, kes pakkus refrääni põhiteksti, ja Arvo Lalliga, kes oli suurepärane kriitik: istusime kahekesi Saaremaal heinamaal suure kivi otsas, jõime õlut ja kirjutasime laulu, ning ta ütles, mis läheb ja mis mitte.
Vabariiklikul kokkutulekul tuli mul klimp kurku, kui rahvas hakkas järsku püsti tõusma. Seal sai ridade vahel üht-teist öeldud, näiteks: «Mul passis rahvus eestlane, ei juut, ei russ, hoholl. Miks Saaremaale tulekul on nägude kontroll.» Saaremaale sai ju passikontrolliga.
Kuigi paljud laulud olid sotsiaalkriitilise tekstiga, pole mind iial KGBsse kutsutud.»
InBoil: «Võim ei saanud malevat kontrolli alla, sest see oleks eeldanud suurt hulka korravalvureid ja tõsist tegelemist sellega, mis oleks ilmselt kutsunud tillukese liiduvabariigi peale liiga võimsa tähelepanu. Liiati elasid rühmad väga raskesti kontrollitavates kohtades – kolhoosides ja taludes ja metsades laiali. Eks mine ja kontrolli neid!» |a|
Igaüks autoriks!
Tuleva aasta suvel, mil 1964. aastal alustanud EÜE-l saabunuks 50. hooaeg – kui malev poleks 1993. aastal pärast Eesti taasiseseisvumist oma tegevust lõpetanud –, annab kirjastus Varrak välja suureformaadilise, rohkem kui 300 lehekülje paksuse ehitusmaleva albumi.
Albumi valmimisse saab panuse anda igaüks ligi 40 000 omaaegsest tudengist, kes malevaelus kaasa lõid. Veebilehele eue.ee saab postitada nii pilte kui ka mälestuskilde, olgu ehitamisest, malevapulmadest või -lauludest. Albumi paneb lõplikult kokku Tiit Pruuli.
Suvine lehetöö
Rein Veidemann, malevalehe Noorte Hääl Eesti Üliõpilaste Ehitusmalevas toimetaja 1974, Tallinna Ülikooli professor:
«Olin kevadel lõpetanud Tartu Ülikooli ning mind oli «jäetud», õigemini kolmeaastaselt sunduslikult õpetajakohalt kaubeldud toimetama ajalehte Tartu Riiklik Ülikool. Minuga koos tegi malevalehte Noorte Hääle toimetusse praktikale saadetud Mihkel Mutt. Lehte tegime suuresti omapäi, sest infokandjana sel erilist tähendust polnud. Seda veeti maleva piirkondadesse ja rühmadesse laiali siis, kui keegi staabist sinna sõitis.
Staabi ametlike materjalide kõrval kirjutasime Mihkliga rühmajuhtidest või komissaridest portreid ning piirkondade kokkutulekutest lugusid. Tsensuur meid ei kimbutanud, küll tuli käia sageli toimetuse juhtide Karl Helemäe ja Ago Ustali juures vaibal.
Lõbustasime end Mihkliga ajakirjandusmaja kohvikus, kus volüümikas blondiin valas baarileti tagant janustele «leheneegritele» nende konjakidoose. «Salme, minu tavaline!» hõigati kohvikusse sisenedes. Sellest sai mõneks ajaks minu ja Mihkli vaheline tervitusparool.»