Valitsus otsustas eile, et osaleb 38,8 miljoni krooniga rahahädas AS Estonian Airi aktsiakapitali suurendamises. Ülejäänud aktsionärid panustavad 75,2 miljonit krooni.
Rahahädas Estonian Air sai 114 miljonit krooni
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Riigi aktsiakapitali lisamise tingimuseks teistele aktsionäridele on, et sama teevad oma osalusele vastavas mahus kõik Estonian Airi aktsionärid ning et ettevõte jätkab oma tegevuse muutmist efektiivsemaks.
Eile õhtul teataski suurim aktsionär SAS nii enda kui Cresco osalemisest kapitali suurendamises. SASi teatel teeb emafirma seda kaitsmaks oma praeguse 49-protsendilise osaluse väärtust, millele ta ostjat otsib.
Jõuvahekord ei muutu
SAS konverteerib 37 miljoni krooni eest Estonian Airile antud laenusid firma aktsiakapitaliks, lisaks teeb ettevõttesse ka 19 miljoni kroonise rahasüsti. Cresco käib välja 19,2 miljonit krooni.
Kuna aktsionäride panus ettevõttesse on vastavuses nende osaluste suurusega, ei muutu ka aktsionäride jõuvahekorrad ettevõttes.
SASi asepresident Ole Orver möönis, et valitsuse otsus toetab Estonian Airi arengut, kuid kinnitas, et SAS tahab oma osalusest jätkuvalt loobuda ning rahasüst muudab ostja leidmise kergemaks.
Cresco juht Olev Schults tõdes, et nad on alati püüdnud olla asjalikud väikeaktsionärid ja hoiavad seda liini nii kaua kui firma omanike ringis kaasa lüüakse.
Endise poliitiku, praeguse kullaärimehe Meelis Atoneni hinnangul oleks aga riik pidanud Estonian Airi SASile maha müüma siis, kui too selle vastu veel huvi tundis.
«Ütlesin varem, et riik pole hea lennuärimees, ja olen jätkuvalt sellel seisukohal. SASil oli huvi 100 protsenti Estonian Airist saada ja riik oleks pidanud tol hetkel proovima müüa,» märkis Atonen.
Ostjat raske leida
Valitsuse eilse otsuse õigsuse üle ei tahtnud Atonen spekuleerida. «Mul pole nii palju infot. Võib-olla oleks alternatiiv olnud pankrot,» sõnas ta.
Atonen lisas, et igal juhul on ettevõttele, kuhu aktsionärid peavad selle elushoidmiseks raha paigutama, tunduvalt raskem ostjat leida.