Eesti Advokatuuri esimees, advokaadibüroo Raidla Lejins & Norcous partner Toomas Vaher kritiseerib Postimehes eile avaldatud politsei-poolse tunnistuse võltsimise loos korrakaitsjate ebaeetilist käitumist.
Advokatuuri esimees: politsei käitus amoraalselt
/nginx/o/2017/11/30/7363613t1h0a4c.jpg)
15. juuni 2012, 12:12
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Asjaga seonduvalt on jäänud tähelepanuta üks oluline aspekt ja võimalik tunnistaja õiguste rikkumine: ema ei pea andma ütlusi oma lapse süüteoasjas,» ütleb Vaher.
Tema sõnul poleks Postimehe artiklis kirjeldatud tunnistaja ülekuulamist pidanud üldse toimuma. «Kui ema ei soovi tütre vastu ütlusi anda, siis politseinikul pole mingit alust ega õigustust käsutada teda politseiautosse istuma ja inimene ei pea edasist ülekuulamist taluma.»
Vaheri väitel pidanuks esimene selgitus-küsimus politseinikult olema, et teil on seadusega tagatud õigus ütluste andmisest keelduda ja kas te olete nõus sellele vaatamata andma asjas ütlusi, mida saab kasutada teie tütre vastu? «Ilmselt oleks selle küsimusega ja vastusega kogu ülekuulamine pidanudki piirduma,» ütleb advokatuuri esimees.
Menetlusseaduste kohaselt on tunnistajal õigus keelduda ütluste andmisest oma lähedase inimese - vanem, laps, õde, vend, praegune või endine abikaasa või kooselupartner, kasuvanem, kasulaps - süüasjas.
«Tegemist on sügavalt inimliku ja moraalse õigustusega vaikimiseks, mida ka seadus selgesõnaliselt aktsepteerib. Inimese eetilisi ja juriidilisi kohustusi ei saa panna sellisesse konflikti, et inimesel puudub moraalselt õige käitumise võimalus.»
Vaheri sõnul on lähedase inimese ütluste võtmine olukorras, kus isik ilmselt ei soovi ütlusi anda, ühelt poolt seaduserikkumine ja teiselt poolt amoraalne käitumine politseiniku poolt.
«Kui isikute lähisugulus on ilmselgelt arusaadav, oleks politseinik pidanud esimese asjana kõigepealt emale arusaadaval viisil välja selgitama, kas ta üldse soovib ütlusi anda. Isikule peab võimaldama reaalselt sellest keelduda, avaldamata mistahes kaudset survet. Politseiautos antav käsk „kirjutage siia allkiri, et olete oma õigustega tutvunud“ tuleb ilmselt paljudele tuttav ette, kes politseiauto tagapingil on istunud.»
Advokatuuri esimehe sõnul haakub teemaga veel üks imelik seadusesäte, mis vaikselt „imbus“ väärteomenetluse seadustikku ilma suurema kärata ja jõustus 2011. aasta 1. septembrist: § 33.1 kohaselt „ülekuulamisel väärteoasjas ei ole tunnistajal õigust omada esindajat“.
Kriminaalasjades on tunnistajal lubatud kasutada õigusnõustajat, et tunnistaja õigusi ülekuulamise käigus reaalselt ei rikutaks. Väärteoasjade puhul millegipärast seadus soosib tunnistaja õigustest ülerullimist, sest nii on politseinikele mugavam, ütleb Vaher. «Nii saavadki juhtuda sellised kurioossed lood, kus tütart üritatakse süüdi mõista ema ütluste põhjal. See kaasus, nagu ka Lääne prefektuuri liiklusjärelevalve juhi piinlik kommentaar, viitavad tõsiasjale, et lisaks seaduserikkumisele on süsteemis eetilised probleemid ja need ei piirdu mõne üksikjuhtumiga.»
Postimees avalikustas eile juhtumi, kus Pärnu politseipatrull võltsis tänavu 29. veebruaril väärteoprotokolli, millega sooviti tõendada, et autojuht rääkis sõidu ajal mobiiltelefoniga. Selleks kirjutas vanemametnik Eili Mesipuu sündmuskohal üle kuulatud autojuhi ema seletuste võtmise protokolli lõppu hiljem juurde lause «Telefoni hoidis ta käes, kuigi käed vabaks süsteem olemas».
Kohus karistas Mesipuud tõendi võltsimise eest kriminaalkorras 780 eurose rahatrahviga. Enne süüdimõistmist jõudis ametnik politseist vabatahtlikult lahkuda ja säilitada politseipensioni.