Koolitoitlustaja leidmisel tuleks abi küsida ekspertidelt

Näide koolitoidust. Foto: Arno Saar / Õhtuleht

Koolitoidu kvaliteet pole ainult koka mure, selle eest hoolitsemine algab kooli omanikust ja -juhist. 

Hea toitlustaja leidmisel tasub aga nõu küsida ekspertidelt, kirjutab Argo Kerb Õpetajate Lehes.

Viimsi vallavalitsusest, kes korraldas möödunud aastal konkursi uue toitlustaja leidmiseks, selgitati, et puhtalt hankedokumentide ja haridusametniku teadmiste abil on kvaliteetset toitlustajat väga keeruline leida. «Soovitame võtta appi mõne koolitoitlustust tundva eksperdi,» rääkis Viimsi vallavalitsuse noorsoo- ja haridustöö koordinaator Katrin Markii.

Nad pöördusid tervise arengu instituudi (TAI) toitumiseksperdi Tagli Pitsi poole. Pitsi selgitas, et koolitoidust rääkides tuleb pidada silmas kahte aspekti. «Toit peab varustama õpilasi piisava hulga energia ja toitainetega, et tagada kasvava organismi vajadused ning toetada õppimist, ning kujundama toitumisharjumusi.» Toit peab vastama kehtestatud nõuetele, kuid olema ka selline, et õpilased selle ära sööksid. Viimast on Pitsi hinnangul tihtipeale keerulisemgi saavutada.

Põhjuseid, miks lapsed toidu söömata jätavad, on Tagli Pitsi hinnangul väga palju. See sõltub konkreetsest koolist, kokkadest, seal õppivatest lastest jne. «Mõni toit ei pruugi koduste toitumisharjumuste tõttu lihtsalt maitseda. Söögivahetund võib olla valel ajal – näiteks väga väikestel lastel ei pruugi kell 9.45 kõht veel tühi olla,» rääkis ta.

Toitumisharjumuste mõjutajaid palju

Peale koolilõuna maitsvuse ning õpilaste koduste toitumisharjumuste võivad söömist mõjutada ka koolisöökla lapsesõbralikkus ja atmosfäär ning paljud muud tegurid.

Jaanuaris viis TAI läbi üle-eestilise 49 kooli hõlmava koolitoidu uuringu, mille raportit tutvustatakse avalikkusele esmakordselt koolitoidu konverentsil 23. augustil. Tagli Pitsi sõnul on üldine hinnang koolitoidule hea. «Enamik kokkadest pingutab, et koolitoit vastaks nõuetele ning maitseks sööjatele.»

Ta lisas, et Eesti õpilased on väga heas olukorras. «Üsna vähe on maid, kus koolides saab valdavalt tasuta korralikku koolitoitu,» selgitas Pitsi. Samas tõi ta drastilisema näitena välja asjaolu, et õpilaste endi ütluste kohaselt sööb 29 protsenti neist iga päev kodus põhitoidukordadel friikartuleid. Täpsema ülevaate õpilaste tegelikest toitumisharjumustest annab aga järgmisel aastal algav Eesti elanikkonna faktilise toitumise uuring.

Kuidas panna last sööma midagi, mis talle ei maitse? Pitsi hinnangul peab andma aega. Sääraste toitudega harjumine, mida kodus pole sööma õpetatud, ongi pikk ja aeglane protsess. «Kui nad just väga palju taskuraha ei saa, siis tilk tilga haaval uuristades hakkavad nad ikka sööma,» sõnas Pitsi. «15–16-aastastel poistel juba ongi kõht päeval tühi ning varsti nad enam ei küsi, mis see on, mida nad söövad. Ka muutuvad lapsed vanemaks saades teadlikumaks.»

Pea kahele tuhandele lasteaia- ja kooli­lapsele süüa valmistava ettevõtte Tampe Toit peakokk Malle Vares selgitas, et söök tuleb valmistada selline, mida ka tegijad ise naudiksid.

Kõigil oma õuduslugu

«Toidu koostisosadena on võrdsed kvaliteetne tooraine ja kirg söögitegemise vastu,» leidis ta, märkides, et kindlasti ei tohi sööki teha vaid toidunõude täitmise ettekäändel. «See on kuritegu, mis maksab kätte kohe sööjate arvu vähenemisega ja ka aastate pärast. Pea igaühel meist on meenutada õuduslugu koolisöökla ajaloost. Tol ajal tehtud vead annavad tunda praeguste lapsevanemate suhtumises koolisööki,» hoiatas Malle Vares.

Koolitoidu kõrvalt saavad suurema taskurahaga õpilased söönuks koolipuhvetite toel. Viimaseid leiab pigem suurtes linnakoolides. Kuid ka väiksemates kohtades on pea alati võimalik minna kooli lähedale poodi. Tagli Pitsi hinnangul polegi küsimus alati selles, et lapsed tahaksid poest näiteks šokolaadi osta. «Kui kõik lähevad ostma, minnakse lihtsalt kambaga kaasa,» sõnas ta. Mingil määral on see siiski kooli kontrollida. Paljud koolid on keelanud vahetundidel koolist lahkuda ning koolipuhveti firma ja selle kvaliteet on otseselt kooli või kooli omaniku, omavalitsuse otsustada.

Üks takistus mitmekesisema kooli­lõuna pakkumisel on riikliku toetuse suurus. Pitsi kinnitusel on seda aastate vältel küll suurendatud, kuid siiski jääb see hindade tõusule alla. «See on üks põhjus, miks koolilõuna ei ole nii mitmekesine, kui võiks olla,» selgitas Pitsi.

Kui energia ja põhitoitained on võimalik saada lauale üsna odavalt (nt makaronid, praetud kartulid vms), siis suurema portsjoni ning puu- ja köögiviljade või kala pakkumiseks napib tihtipeale raha. Teisest küljest võivad kokad küll teha väga maitsva toidu, aga lapsed jätavad selle siiski söömata. Suurem toetus võimaldaks kergemini pakkuda mitmekesisemat toitu. Kuid paljudes koolides valmistatakse väga head rooga ka etteantud raha eest. «Koolitoit ei tohi olla kasumi teenimise koht, kuid toitlustajadki tahavad ellu jääda.»