/nginx/o/2012/06/15/1169538t1hc860.jpg)
Mariann Kajak oli kaks aastat ajaloo, ühiskonnaõpetuse ja inglise keele õpetaja Tartu Descartes’i lütseumis. Tema on üks neid, kelle jaoks asi nende kahe aastaga ka praegu lõpeb, ehkki tagasiside õpilastelt, lastevanematelt ja kolleegidelt oli igati positiivne.
Kajak ütleb, et õpilased andsid isegi video, plakatite ja luuletuste kaudu teada, et ta peaks kindlasti jätkama.
Mis oleks pidanud siis koolis teisiti olema, et edasi jääda?
«Esimene ja peamine põhjus on selles, et mul on õigusteaduse magistriõpingud päevases õppes pooleli,» räägib ta – seega ei sõltunud valik eriti kooli pakutavast.
Samas tõdeb Kajak, et kooli juhtkond ei teinud ka mingit algatust, veenmaks teda jätkama.
«Nii et selles osas oli minu otsus praegu tehtud kergema südamega, kui ehk muidu oleks õpilaste tagasisidet arvestades olnud,» räägib ta. «Samas ma ei saa öelda, et kui kooli juhtkond oleks minu puhul teinud mingi täiendava sammu, et ma siis oleks jäänud.»
Kas juhtkonnal oleks üldse hoobasid häid inimesi õpetajatöö juures hoida?
«Usun, et kooli juhtkonnal on neid hoobasid, ja ei saa öelda, et juhtkonnad neid alati kasutaksid,» arvab Kajak, rõhutades samas, et kedagi ainult selle pärast eriliselt kohelda, et ta on tulnud programmi «Noored kooli» kaudu, ei oleks põhjendatud. «Pigem ütleksin, et neid hoobasid saaks paremini kasutada kõigi heade õpetajate kooli kutsumisel ja koolis hoidmisel.»
Üks märksõna võiks Kajaku arvates olla õpetajate suurem kaasamine juhtimisse ehk vähemalt püüd kooli juhtkonna poolt nappi palka ja suurt töökoormust oma juhtimistegevusega natukenegi kompenseerida.
«Kui räägime tavalisest eraettevõttest, siis üks põhilisi töötaja motiveerimise mehhanisme palga kõrval on see, millised on arenguvõimalused, kas töötaja tunneb ennast olulisena. Kool on ju väga suur organisatsioon, suurem kui enamik Eesti ettevõtteid. Seda tuleks ka vastavalt juhtida,» leiab ta.
«Klassiruumid ei tohiks jääda eraldatuks. Praegu toimub koolides pidev jalgratta leiutamine. Neid koole, kus toimub mõtestatud ja organiseeritud koostöö õpetajate vahel, on vähe. See ei ole kahjuks üldlevinud praktika,» tõdeb Kajak selle kogemuse põhjal, mida on ise näinud ja teiste programmis «Noored kooli» osalejate käest kuulnud.