Maailmarändurid jõudsid lõpuks koju tagasi

«Tublid poisid olete!» rõkkas memm täna pärastlõunaks Pirita sadama kaile kogunenud mõnesaja inimese hulgast, heitis endast pool meetrit pikemale Jaan Tättele käed nooruslikult ümber kaela ja surus huuled päikesest põlenud habemesse.

Õlalepatsutuste saatel läbi rahvamassi esimesi samme maismaa poole tegevad Nordea meeskonnaliikmed ei suutnud erutust varjata ja lasid sõnade asemel rääkida lauludel ning rõõmupisaratel. Eks ole kõnekas seegi, et pärast 20 kuud merel viibimist vihmasel ja tuulisel Tallinna sadamakail antud improvisatsioonilisel kontserdil kõlasid lood pealkirjadega «Mulle meeldib maa» ja «Liiga palju aega jätsin maha laeva.»

Terve keha ja vaimuga mees käib ümber maailma ära

«Ei ole ümbermaailmareis raske,» ütles näitleja ja muusik Marko Matvere pärast reisi enesekindlalt. «See on enamikule terve mõistusega ja vaimuga meestele saavutatav. Kordagi ei olnud sellist tunnet, et jätaks selle kõik kus kurat ja tuleks koju tagasi.»

Matvere meenutas, et raskeim hetk olnud oktoobris 2010, kui Pirita kail katamaraan Nordeaga otsad anti. «Kuigi meil oli eeltöö väga korralikult tehtud, siis enne seda, kui me jõudsime üle Atlandi Kariibi merre, oli ikka hirm sees. Pärast seda ei kartnud me enam midagi.»

Matvere sõnul ei unustanud nad ühtegi merd, riputasid igasse neist merejumalale kaasa võetud soola ja pea kõik läks nii, nagu planeeritud. See, et tagasijõudmine juba ette tänavusele juunile määrati, aitas ka merel tekkivast rutiinist üle olla.

«Võib öelda tõesti, et elasin 20 kuud majakavaht Jaan Tättega. Ma teadsin, et rutiin tuleb ja see tuleb ära kannatada - see ei olnud mulle eriline pingutus. Meie reis oli ikkagi planeeritud, kui me oleks lihtsalt läinud minema kodumaalt, siis oleks vastik tunne olnud. Elu  laeval oli tegelikult üsna vaheldusrikas. Oli pikki ja igavaid hetki ka, aga enamasti ikka lõbus. Vahetusmadrused, kes meil seal käisid - mõni üks, kaks, üks isegi kolm korda - tõid alati endaga kaasa uut informatsiooni ja ärevust.»

Seda, mille poolest enam kui poolteist aastat soolasel veel viibimist teda muutnud on, on Matverel esialgu raske öelda. «Väga keeruline on öelda, aga et ma teistmoodi olen, see on päris kindel. See, mida ma nägime ja kuulsime vähearenenud rahvaste ja riikide asundustes ja saartel - see on see, mis on andnud juurde, mitte meri ja purjetamine.»

Nordea meeskonnale sai selgeks, et Eesti on maailma mastaabis väga arenenud maa. See ilmnes pärast seda, kui pool aastat oldi veedetud inimeste keskel, kes polnud saanud vähimatki haridust ega omanud peavarju. «See oli väga huvitav kogemus – parim, mis ma sellelt reisilt oskasin oodata. Samuti see, maailm on tegelikult küllaltki sõbralik, kui ise selle vastu sõbralik olla,» ütles Matvere.

Mees nentis, et meresõit on tal nüüd selge ja tekioskuste pärast häbenema ei pea.

Pool aastat kasvanud tihedat merekaru habet Matvere siiski pikalt kanda ei kavatse. «Kui mu naine seda habet pildi pealt nägi, siis ütles, et see on allaandmise märk. Isegi Leningradi blokaadi ajal pidid mehed habet ajama. Luban, et pärast jaanipäeva ajan maha, siis saab lõuale ka päikest, muidu jääb valgeks,» arutles Matvere.

Mehe sõnul on tal plaanis ümberilmareisist rohke pildimaterjaliga raamat kirjutada, samuti on reisikaaslane Jaan Tätte loonud palju laule, mis reisi meenutama jäävad. Lähiajal Matverel kodumaa tolmu jalgelt ei pühi. «Ei taha niipea mitte kuskile minna, mehe koht on diivanil,» kinnitas ta veendunult.

Õppetund lõunamaa inimestelt

Muusik Jaan Tätte ütles, mõned päevad tagasi uuesti Eesti rannikut näha oli unustamatu tunne. «30 miili oli Vilsandini meil kõige lähem punkt ja kui ma vaatasin kaptenile näkku, siis ma sain aru, et ei, me sinna ei lähe. Esimene, mida ma Eestist nägin oli Kõpu majakas ja ma ei uskunud, et ma selle majaka üle niivõrd rõõmustan,» meenutas Tätte.

Ka tal oli esimesel Eestis veedetud päeval keeruline sõnadesse panna, mida maailmareis talle andnud on. «Kui ka teilt küsitakse elu lõpul, et mis selle kõige mõte oli, siis on väga raske öelda. Aga kui teil on inimesi, kellele te olete oma eluga eeskuju andnud ja kes teilt midagi on saanud, siis võib-olla see ongi. Nii mõtleme ka meie - kui meiesugused klounid on hakkama saanud sellise reisiga, siis pole see järelikult võimatu.»

Tätte sõnul andsid talle meeldejäävama õppetunni kogemused lõunameredel. «Nüüd tean, milliseks ma umbes tahan saada. Seda õpetasid mulle need lõunamaa inimesed - see oleks hoolida rohkem teistest, oma lähedastest, soovida kõigile ainult head ja siis muutuvad kõik su ümber järjest paremaks.»

«Suure halli» võitmine

Katamaraan Nordea kapten Toonart Rääsk ütles, et peab olulisimaks seda, et ilmareisilt tervetena tagasi jõuti. «Minu jaoks oli kõige olulisem see, et mehed terve nahaga siia Piritale tagasi tuua. Kindlasti avastasime palju uusi ja huvitavaid kohti, kuhu tahaks tagasi minna.»

Meeskonda tervitama tulnud eruviitseadmiral Tarmo Kõuts ütles, et tal on reisi kordamineku üle eriti hea meel.

«Kui Nordea 20 kuud tagasi siit ära saatsime, siis oli mul veidi murelik meel, sest see paat oli nii väike, kaks jungat peal meremeeste kõrval ja sõidusokus viletsakene. Kuid ennäe imet! Eestlased on mererahvas, igaüks meist on sündinud geneetilise merekaruna. Ainult need mehed teavad, mis läks maksma selle «suure halli» võitmine. See reis on olnud märksa enamat, kui üks suur merereis ümber maailma, see on olnud Eesti merenduse arendamine,» leidis Kõuts.