Inglise keele hääldust ja kirjapilti on püütud juba sadu aastaid paremini ühitada, leiab keeleteadlane Enn Veldi kommenteerides Allan Kiiski ettepanekut inglise keele ortograafia reformimiseks eesti keele eeskujul.
Keeleteadlane: inglise kirjakeelt on varemgi lihtsustada püütud
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Tegemist on loogilise püüdlusega taas kokku viia inglise keele hääldus ja kirjapilt. Inglise keele ajalugu on umbes tuhat viissada aastat pikk. Antud puhul on küsimus pigem sellest, kas radikaalne inglise õigekirja reform võiks olla edukas. Eks aeg näitab. Ettepanekud inglise keele õigekirja lihtsustada läksid eriti moodi 20. sajandil,» rääkis Tartu Ülikooli inglise keele ja angloameerika keeleteaduse dotsent, filoloogia kandidaat Enn Veldi.
Inglise keele õigekirja on edukalt reformitud aastasadu, olulisemate edukate õigekirjareformidena tõi Veldi välja Samuel Johnsoni sõnaraamatu Inglismaal 1755. aastast ja Noah Websteri tegevuse Ameerika identiteedi loomisel õigekirja abil 18. sajandi lõpul ning 19. sajandi algul. Veldi sõnul on on inglise õigekirja ajalugu käsitlevates uurimustes õigekirja lihtustavatele reformidele pühendatud eraldi peatükk.
«Vanainglise kirjaviis oli algselt foneetiline, nüüdisaegse kirjapildi kujunemine, häälduse ja kirjapildi lahknemine, on mõistetav ainult inglise keele ajaloo asjatundjatele,» ütles ta.
Veldi kinnitusel peavad ka emakeelsed kõnelejad inglise keele õigekirja omandamisega tõsist vaeva nägema, sest neilgi tuleb lisaks tähtedele selgeks õppida hääldusmärgid ning inglise keele lihtsaks pidamine on levinud eksiarvamus.
«Probleemne on ka põhimõte, et kirjapilt ja hääldus peavad keeles kokku langema. Kujunenud kirjapildi kasuks räägivad näiteks sõnad, mille hääldus on sama, kuid kirjapilt erineb näitekstale «jutt» ja tail «saba»,» selgitas Veldi.
Tema hinnangul kujuneks omaette probleemiks inglise keele häälduse märkimisväärne varieerumine. Lisaks hääldusele on erinevusi ka Briti, Ameerika ja Austraalia õigekirja standardites.
«Elava keelena on inglise keel ja ka selle õigekirja norm pidevas muutumises, ka praegu. Ka on inglise keelel palju erinevaid keelekujusid, seda nii geograafiliselt kui sotsiaalselt. Erinevate keelekujude prestiiž on väga erinev,» sõnas keeleteadlane.