Väikelinn seljatas suurettevõtte

«Kuskilt jookseb piir, kus iga omavalitsus peab kõigi võimalustega end kaitsma,» ütleb Tõrva linnapea Agu Kabrits. Tõrva linna jaoks oli see piir vanas rahas 20 miljonit krooni. Brüsseli poolt nii suure summa tagasinõudmine tähendanuks väikelinnale pankrotti.

Häirekell linnajuhtide peas

Seda kõike põhjusel, et umbes 100 miljoni kroonise kogumahuga Tõrva veevärgi uuendamise projekti koostas oma ala suurtegija AS Infragate Eesti ehk endine Eesti Veevärk Konsultatsioon. Projektiga saab Tõrva endale 30 kilomeetri jagu uusi vee- ja kanalisatsioonitorusid.

Häirekell hakkas Tõrva linnajuhtide peas helisema, kui sama ettevõte registreerus projekti valmimise ehitusliku järelevalve konkursile. Tõsiasi, et objekti omanikujärelevalvet teeb sama juriidiline isik, kes projektigi kirjutas, sisaldab juba eos huvide konflikti. Lisaks keelab sellise olukorra otseselt ehitusseadus.

Ent Infragate ärimudelis paistab see olevat tavapärane. Nii olid nad varem projekteerinud ja teinud järelevalvet kümnetes teistes kohalikes Eesti omavalitsustes, kus Euroopa rahaga veetorud maasse pandi või siiani pannakse.

Tõrva otsustas sellisele süsteemile vastu astuda. Esiteks tegi neid ettevaatlikuks Infragate vähempakkumise konkursil küsitud summa, mis oli poole väiksem kui konkurentidel.

«Meil oli tõsine hirm, et selle raha eest ei jõua Infragate inimesed lihtsalt füüsiliselt asju kontrollimas käia,» ütleb Tõrva Veejõud OÜ projektijuht Rando Allilender. «Kui nende inimesed just miinimumpalgaga töötada ei kavatsenud.»

Tõrva järelepärimisele vastanud Infragate kinnitas, et kõik on korras ja järelevalvajad tulevad vajadusel kohale nii kui naksti. Seda, et ettevõtte järelevalvajatel olid samal ajal pooleli veel teised projektid Eesti erinevates otstes, ei peetud millekski.

«Me ei tahtnud nii olulise projekti juures saada järelevalvet ainult paberil,» ütleb abilinnapea Tõnu Jaansalu. «Meie soov oli saada sisulist kontrolli.»

Tema sõnul oli Tõrval Infragatega seoses ühe objekti järelevalvega halb kogemus. Kohaliku kalatrepi ehitusel ilmusid firma järelevalvajad kohale alles neli kuud pärast ehituse algust. «Siis, kui töömehed juba betooni valasid,» meenutab Rando Allilender. Seetõttu olnud selle objektiga palju probleeme.

Nii oli otsus eelistada Infragatele teist, poole kallimat pakkumist, isegi mõistetav. Ent Infragate ei soovinud omanikujärelevalve eest küsitud 69 000 euros­t nii kergelt loobuda.

Linnajuhid pakuvad, et pigem ei olnudki küsimus niivõrd rahas, kuivõrd ettevõtte kartuses tunnistada pretsedenti, mis võimaldanuks hiljem teistelgi neile ära öelda. Ehkki tagantjärele targana oleks firma ehk seda pidanud tunnistama. Ja lootma, et asjad mujal vaikselt vanaviisi lähevad.

Juhtus aga nii, et ettevõte kaebas Tõrva linnavõimu eitava vastuse riigihangete vaidluskomisjoni (VAKO) ja sai sealt tänavu 10. jaanuaril õiguse. Tõrva linnaisad palkasid seepeale Tallinnas asuva advokaadibüroo Ahas & Heringson GLO, kes vaidlustas VAKO otsuse Tallinna halduskohtus.

Vaidlus kohtus oli kõva, juriidilisi nüansse otsiti kõikjalt. Näiteks asus Infragate väitma, et tegemist ei olegi eelprojektiga, vaid eskiisi ehk vabas vormis ehituskavandiga.

«Nende soov oli, et Infragate tunnistataks igal juhul hanke tingimustele vastavaks pakkujaks,» ütleb vandeadvokaat Enno Heringson. «Kui ringkonnakohus küsis, mis siis juhtub, kui nad konkursile formaalselt kvalifitseeruvad, vastati, et siis peab selle töö tegemiseks lihtsalt mõne tütarfirma tegema.»

Üllatav avameelsus

Infragate selline avameelsus oli vastaspoolele üllatav. 28. veebruaril otsustas kohus, et õigus on Tõrval. Samale seisukohale jõuti ringkonnakohtus. Infragate kaotus vaidluses vormistati lõplikult siis, kui riigikohus keeldus nende kaebust menetlusse võtmast.

Formaalselt jätab otsus Infragate eemale Tõrva veevärgi ehituse järelevalvest ja ka 69 000 eurost. Ent sisuliselt tähendab see, et kõik teised Euroopa kaasrahastusel tehtud veevärgiehitused, mille projekti on koostanud ja järelevalvet tegi või teeb Infragate, on sattunud raha tagasinõudmise ohtu.

Kui formaalselt esineb hankes rikkumisi, on Brüsselil õigu­s projekti rahastamisest küsida tagasi veerandi jagu. Tõrva linna 7,6 miljoni euro suuruse projekti puhul olnuks see summa ligi 1,5 miljonit eurot. Tõrva linna eelarve jääb umbes kolme miljoni euro kanti.

Abilinnapea Jaansalu sõnul ei saanud Tõrva endale seda riski lubada, üks halb näide raha tagasiküsimisest oli linnal juba võtta. See oli siis, kui Mõmmiku lasteaia renoveerimisele kulunud summast küsiti paar aastat tagasi pool miljonit krooni EASi raha tagasi formaalsete vigade tõttu. Ei lugenud, et varem oli EAS kõik kulutused nõuetekohaseks tunnistanud.

«Olime algusest peale selles loos (Tõrva veevärgi ehitus – R. B.) suhteliselt kindlad, et loeme seadust õigesti,» põhjendab Jaansalu. «Nii oli meil valik, kas minna Infragatega vaikselt edasi või panna asi suure kella külge. Valisime viimase variandi.»

Jaansalu sõnul saanuks esimene põhjalikum Euroopa või siseriiklik kontroll aru, et asjad on viltu vormistatud. «Ei maksa loota, et neid asju tagantjärele ei kontrollita, nii et kui meil oli valida, kas õudne lõpp või lõputu õudus, siis valisime esimese.»

Linnapea Kabritsa sõnul ei tahtnud nad «kõrvu lihtsalt lonti tõmmata» ja teha nii, nagu suurettevõte soovib. Kabritsa väitel oli neil vaidlusse laskudes riskida muudegi asjadega, kui ohuga hiljem hiiglaslik summa tagastada.

Olukord, kus linnas veetorustike kraavide kaevamise tõttu tolmavaid teid ei saanud poole aasta jooksul asfalteerida, sest osa töid oli vaidluse tõttu lõpetamata, on kohalikke valimisi arvestades suur risk. See on risk kaotada linnakodanike hääli.

Kabrits räägib, kuidas ta mööda künklikke linnatänavaid autoga vaikselt kulgedes sattus olukorda, kus muru niitnud vanadaam rebis linnapea auto ukse lahti ja hüüdis, et kaua see pull linnas veel kestab? Veevärk peaks Tõrvas lõplikult uuendatud saama 2013. aasta lõpuks.

Kommentaar

Indrek Tamberg
Infragate Eesti juht

Tõrva vaidlus on meie teistest sellistest projektidest täiesti erinev. Tõrva on ainus koht, kus meilt telliti konkreetselt eelprojekt. Üheski teises projektis, kus me teeme ehitusel omaniku järelevalvet, pole meilt eelprojekti niisuguses sõnastuses tellitud. Teistes projektides oleme teinud teostatavusuuringu ja see erineb sisult oluliselt eelprojektist.

Seetõttu ei saa Tõrvat teiste projektidega võrdsustada ja pole põhjust arvata, et kohtuotsuse valguses peab nüüd ka teisi objekte üle vaatama hakkama. Kui ka hakatakse, siis tuleb meil vaidlema hakata. Nii nagu me Tõrvas tegime. Minu arvates on Tõrva vaidluse põnevam teema hoopis selles, miks eelistas Tõrva linn järelevalveks ettevõtet, kelle pakkumine omanikujärelevalvele oli nii meist kui ka kahest teisest konkurendist ligi poole kallim. See, et Tõrva eelistas kõige kallimat pakkumist, oleks kindlasti rohkem uurimist väärt.

Trahviohuga objektid
Pooleliolevad Keskkonnainvesteeringute Keskuse (KIK) rahastatavad ehitusobjektid, kus Infragate on teinud teostatavusuuringu ja viib läbi omanikujärelevalvet. Riigikohus tunnistas sellise kombinatsiooni ehitusseadusega vastuolus olevaks.
•    Rakvere linna reoveekogumisala veemajandusprojekt – 15 447 283 eurot, sellest omanikujärelevalve (OJV) 309 245 eurot
•    Haljala veemajandusprojekt – 3 670 911 eurot,
OJV 79 151 eurot
•    Tapa veemajandusprojekt – 6 467 590 eurot,
OJV 1 293 665 eurot
•    Tartu reoveepuhasti settekäitluskompleksi rekonstrueerimise projekt – 6 875 144 eurot,
OJV 182 060 eurot
•    Võru linna veemajandusprojekt – 3 116 836 eurot, OJV 87 508 eurot
•    Rapla linna reoveekogumisala veemajandusprojekt – 1 496 553 eurot, OJV 19 330 eurot
•    Kadrina valla veemajandusprojekt – 3 177 108 eurot, OJV 60 000 eurot
•    Viru-Nigula valla Viru-Nigula aleviku ja Vasta küla reoveekogumisalade veemajandusprojekt – 1 791 658 eurot, OJV 59 600 eurot
•    Tapa valla veemajandusprojekt, Lehtse alevik ja Jäneda küla – 1 656 828 eurot, OJV 28 340 eurot
Kogusumma 43 729 911 eurot,
sellest omanikujärelevalvele 2 120 199 eurot