Õpetajate üleüldise palgatõusu asemel tasuks kaaluda palgasüsteemi muutmist mitmekesisemaks ning maksta õpetajatele tulemustasusid töö eest, mis aitab täita kooli eesmärke, leiab üldhariduskoolide õpetajate töösoorituse juhtimist uurinud Tartu Ülikooli doktor Reelika Irs.
Õpetajate töösoorituse hindamise ja töötasustamise arendamise teemal äsja Tartu Ülikoolis doktoritööd kaitsnud Reelika Irs leiab, et praegune õpetajate palgasüsteem ei toeta kooli eesmärkide täitmist, ei arvesta õpetajate töö keerukust, mitmekesisust, kvaliteedi aspekte ning ei ole kokkuvõttes õpetajatele ka motiveeriv.
Irs leiab, et kooli eesmärkide paremaks saavutamiseks on mõistlik hinnata õpetajate töösooritust ning maksta neile tulemustasusid.
«Üks tüüpilisem valesti mõistmine selle temaatika puhul on, et tulemustasustamist vaadatakse väga kitsalt, kohati samastatakse seda ka tükitöö palgaga – mida rohkem töötunde õpetaja teeb ja mida rohkem õpilasi õpetaja õpetab, seda rohkem palka ta peaks saama,» osutas Irs.
«See ei ole aga õige, kuna tulemustasustamine on pigem rahaline juhtimisvahend kooli eesmärkide saavutamiseks, motiveerides õpetajaid oma töösooritust arendama ja parandama nii individuaalselt kui ka meeskonnana,» rääkis Irs.
Tulemustasustamine üksikutes koolides
Irs tegi doktoritöö raames uuringu, millele vastas 2165 Eesti üldhariduskooli õpetajat ja 298 koolijuhti.
Ta tuvastas, et õpetajate praegune palgasüsteem vaatab õpetajate tööd väga kitsalt ja töötasu sõltub vaid ametijärgust ja töökoormusest. «Sellisel palgasüsteemil on mitmeid puudusi. Kui palgasüsteem on liialt seotud töökoormusega, siis motiveerib see pigem õpetajate ületöötamist, mis võib aga hoopis viia vastupidiste tulemusteni – stressis õpetajateni ja madalama kvaliteediga hariduseni. Samuti ei võimalda selline palgasüsteem arvesse võtta õpetaja töö mitmekesisust ja kvaliteeti ning nende rolli kooli eesmärkide saavutamisel.»
«Üldine loogika töösoorituse juhtimisel ja õpetajate tulemustasustamisel on, et nende oluliste tegevuste saavutamist, mis viivad kooli üldiste eesmärkide täitmiseni, tuleks ka tasustada.» Praegu võetakse aga paljusid õpetajate tegevusi iseenesest mõistetavana.
Veel vähem tähtsustatakse õpetajate osalemist kooli juhtimises, mis oleks Irsi hinnangul aga väga oluline, et kool areneks. Just õpetajatel on vahetu info selle kohta, mismoodi saaks kooli tulemusi parandada.
Uuringust tuli välja, et tulemustasustamist kasutab veidi enam kui veerand koolidest. «Samas keskenduvad paljud koolid õpetajate tulemustasustamisel vaid õpilaste tulemustele riiklikel eksamitel. See on problemaatiline,» ütles Irs.
«Esiteks ei ole ära tõestatud otsest seost riigieksamite tulemuste ja õpilaste hilisemas elus hakkama saamise vahel. Teisalt on võimatu eristada ühe õpetaja panust, kuna õpilase tulemus riigieksamitel võib lisaks teiste õpetajate panusele olla sõltuv ka õpilase sotsiaaldemograafilisest taustast (vanemate haridus, sõbrad jne) ja konkreetsest riigieksami sooritamise situatsioonist (tervislik seisund, muud segavad faktorid). Samuti on riigieksami tulemustele üles ehitatud palgasüsteem ebaõiglane nende õpetajate suhtes, kes õpetavad kas keerukaid aineid või aineid, kus riigieksameid üldse läbi ei viidagi,» selgitas ta.
Alternatiiv palgatõusule
Irs leiab, et haridussüsteemi arenguks poleks efektiivne tõsta kõigi õpetajate palku üleüldiselt. Mitmete rahvusvaheliste uuringute tulemused on näidanud, et üldine palgatõus ei vii alati soovitud tulemusteni ning on pigem koormavalt kulukas.
Ta pakkus välja, et kasu oleks hoopis palgasüsteemi mitmekesistamisest, vähendades keskendumist vaid õpetajate töökoormusele ning ametijärgule. «Oma doktoritöös tõin välja tulemustasustamise just seetõttu, kuna see oleks üks alternatiiv üldisele õpetajate palgatõusule,» märkis Irs.
«Loomulikult tuleb aga arvestada, et tulemustasustamise rakendamisel on ka palju kriitilisi aspekte nagu näiteks tulemustasustamise aluseks oleva töösoorituse hindamine, õpetajate vahel tekkiv konkurents jne.» Seda saab aga vältida pädeva ja kaasava töösoorituse juhtimise elluviimise abil ning kasutades tasustamisel kombineeritud lähenemist.
«Kombineeritud lähenemise all mõtlen eelkõige seda, et õpetajate tulemustasustamine võiks arvestada nii õpetajate individuaalselt panust aga ka meeskonnatööd. Ühtlasi tuleks pöörata tähelepanu nii regulaarsetele kui ka ühekordsetele tegevustele ning kombineerides kvantitatiivseid (näiteks töömaht) ning kvalitatiivseid (näiteks õpilaste, lapsevanemate tagasiside, koolijuhi eksperthinnang) tegevusnäitajaid.»
Irs märkis ka, et ehkki Eesti koolidele on antud suur otsustamisõigus, ei ole koolijuhtidel sageli selleks piisavalt pädevust ja raha, seetõttu kardetakse ka eelseisvaid muudatusi. «Selleks, et muudatusi valutumalt ellu viia, tuleks koolijuhtidele välja töötada metoodilised materjalid ning vajadusel pakkuda nõustamisteenust õpetajate töösoorituse juhtimise valdkonnas. Seda saab pakkuda nii riiklikul kui ka kohalikul tasandil,» leidis doktoritöö autor.
«Kokkuvõttes tuleks enam tähtsustada kooli juhtimise rolli ning soodustada õpetajate kaasamist juhtimisse. Õpetajaid tuleb aktiivselt kaasata, neil peab olema võimalus kujundada oma palgasüsteemi,» rõhutas Irs.