Kui IRL on aastaid veennud Reformierakonda haldusreformi vajalikkuses, siis vastukaaluks tuleb võimupartner välja ambitsioonika riigireformi ideega, milles on ühe suurema muudatusena välja pakutud maavanemate kaotamine.
Riigireform asub otsima ideaalset Eestit
29. juuni 2012, 00:21
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Juulis või hiljemalt augustis pöördub justiitsminister Kristen Michal kirjaga erakondade, erinevate institutsioonide, mittetulundusühingute, kohalike omavalitsuste, arvamusliidrite ning teadlaste poole, et küsida neilt näiliselt kolm lihtsat küsimust: a) milline oleks ideaalne Eesti ja miks, b) mida selleks muuta oleks vaja, c) mida olete valmis ise tegema.
Riigireformi eesmärk on välja selgitada, kuidas riik toimib, milliseid toimimisviise me tahame, kuidas on tööd jagatud riigi ja näiteks erasektori vahel. Selgemaks tuleb teha riigi / kohaliku omavalitsuse ning inimese vahekord just teenuste osas.
Maavalitsused kadumas
Riigivalitsemise reformi on seni justiitsministeeriumis arutatud vaid väga väikeses ringkonnas ja selle aluseks on eelmise justiitsministri Rein Langi ettepanekud. Üheks neist jätkuvalt ettepanek kaotada maavanema ametikoht ja maavalitsused. Seda nimetati juba tollases kavas halduskorralduse regulatsiooni «kõige kardinaalsemaks ümberkorralduseks».
Ettepaneku kohaselt korraldatakse senised maavalitsused ümber teeninduspunktideks. Riigi teeninduspunkt oleks piirkondlik suhtlemiskeskus maakonnas riigi / kohaliku omavalitsuse ning kodanike vahel. Teeninduspunkti põhiülesandeks on olla teenindav üksus, n-ö dokumentide vastuvõtmise koht. Teeninduspunktid võivad olla kas igas maakonnas ehk praeguste maavalitsuste asukohtade järgi või regiooniti.
Maavalitsuste kaotamise järel ei looda maavalitsuse õigusjärglast, vaid avalike teenuste osutamise korraldamise eest määratakse vastutavaks siseministeerium. Kõik ülesanded, mis on seotud piirkonna ehk maakonna üldise arenguga, antakse üle maakondlikele omavalitsusliitudele.
«Kohalike omavalitsuste kui keskvõimu tasakaal demokraatias ei kao kuhugi ja meil ei ole justiitsministeeriumis loosungite painet – teeme sellise kaardi või teise –, vaid saame rääkida sisust, kuidas riik töötab inimese jaoks,» ütles justiitsminister Michal, kes hindab kogu protsessi pikkust aastates. «Mitu aastat, veel ei tea. Sõltub, kui konkreetseks ja millises tempos suudame minna.»
Michali sõnul ei ole eesmärk regionaalministrit töötuks teha.
«Eesmärk on vaadata üle kogu valitsemise ulatus: kõik valitsuse regulatsioonid, riigi regulatsioonid – kuidas miski töötab, kas töötab ja äkki saab paremaks või lihtsamaks muuta,» rääkis ta. «Riigisisese töökorralduse ülevaatamine tuleb meie tööplaanist ja oli kavandatud järgmisena pärast avaliku teenistuse reformi läbiviimist.»
Juhtimispädevus täpsustub
Lisaks maavanematele vaadatakse üle ka töö ministeeriumides. Kaaluda võiks haridusministeeriumi ja kultuuriministeeriumi ühendamist nii, nagu see oli näiteks 1938. aasta valitsemise korraldamise seaduses haridusministeeriumi nime all ning 1992. aasta vabariigi valitsuse seaduses kultuuri- ja haridusministeeriumi nime all.
Ministeeriumi kantsleri osas põhimõttelisi muudatusi kavas ei ole: kantsler jääb ministeeriumi juhiks, kelle tegevus lähtub ministri korraldustest. Kuna aga minister ja kantsler on mõlemad ministeeriumi kui asutuse juhid, on tulevikus tarvis täpsustada nende juhtimispädevuse ulatust.
Küll aga on eelnõuga plaanis vähendada ministeeriumis juhtimistasandeid ja kaotada osakonnajuhataja ametikoht. Selle ametikoha funktsioone hakkavad kandma asekantslerid, kes juhivad osakonda, ja talitusejuhatajad.
Selleks tuleb ümber teha ministeeriumi struktuur ehk ühes talituses on lisaks juhile vähemalt kolm ametnikku ja osakonnas on vähemalt kaks talitust. Selle muudatuse juures on aluseks võetud justiitsministeeriumi mudel, kuid seni puudub hinnang, kas see on parim ja sobiv ka teiste jaoks.
Lähikuudel hoo sisse saav riigireform vaatab üle kõik varasemad analüüsid, neile lisatakse värsked arvamusliidrite, omavalitsuste, poliitiliste jõudude ja teadlaste ettepanekud. Seejärel koostatakse esialgne raport, millist Eestit tulevikus näha soovitakse ning milliseid probleeme lahendada tuleks.
Protsess võiks välja näha selline, et esmalt raalitakse välja paarkümmend olulisemat asja, luuakse juhtkomitee, jagatakse teemad töögruppidele laiali ja antakse aasta analüüsideks.