Avades täpselt kuu aega tagasi alguse saanud Silvergate’i tagamaid, jõuab Silver Meikarile nõu andnud endine õiguskantsler Allar Jõks (47) korduvalt uue partei loomise juurde.
Jõks paneks erakondade seaduse rahvahääletusele
21. juuni 2012, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kuidas teile meeldis NO99 välkkiire reageering rahaskandaalile?
Pärast «Reformierakonna juhatuse koosolekut» ei saanud ma aru, kas oli valusalt naljakas või naljakalt valus.
Valus oli vaadata, kuidas tõmmatakse selge joon «meie» ehk erakonna ja «nende» ehk kõigi väljapoole jäävate vahele. Naljakas oli, et etenduses kunstiliselt ehk ülevõimendatut kinnitas peaminister hiljem Reformierakonna üldkogul: «Kõlapinda hakkavad saama need, kel pole endal ühtegi lahendust ja kelle poliitilise kapitali moodustab paradoksaalne hüüdlause «Mina pole poliitik».»
Otsene viide vabakondadele, teile endale.
Täpselt. Ei tea, kas peaminister soovis tõmmata erakonna- ja osalusdemokraatia vahelist piiri sinnasamma, kuhu Villu Reiljan oma klassikaks muutunud ütlemisega, et igaüks jäägu oma liistude juurde?
Rahaskandaali alguses hirmutati avalikkust, et kõige taga on uue erakonna loomise plaan. Seejärel rõhutati, et kui sul pole poliitilist kapitali ja võimupositsiooni seaduste muutmiseks, siis pead vaikima. Sellest järeldub, et avalikus debatis võib oma kriitikat väljendada ainult olemasolevate erakondade raames.
Millal algas teie jaoks Silvergate?
Talvel, kui Silver Meikariga arutasime Pühajärve põhikooli kohtuvaidluse erinevaid taktikaid. Silver mainis, et teda vaevab üks teadmine. Teadmine, kuidas tema koduerakonna rahastamine käib. Silver küsis, mida ma soovitaksin teha. Vastasin, et lahendusi saab tekkida vaid siis, kui ta oma teadmisega avalikkuse ette tuleb.
Aeg läks omasoodu ja olin juba selle jutuajamise unustanud, kuni mai keskpaigas kutsuti mind ETV «Terevisiooni» arutama poliitikute tõstatatud küsimuse üle, kas kapol on liiga palju võimu ja kas kapo on kõigi Eesti hädade põhjus.
Kui panna kaalukausile, kas rohkem peaks kontrollima kapot või erakondade rahastamist, siis kaalukauss langeb tugevalt ühele poole. Nagu maadevahetuse kohtuotsus kinnitab, on kapo tegevuse üle olemas kohtulik kontroll, aga erakondade rahastamise tõhus kontroll sõltub kontrollitavatest endist.
Seetõttu panin ette rääkida «Terevisioonis» erakondade rahastamisest. Et tuua värskust ja uusi nüansse teemasse, arutasin Silveriga, kes lubas oma nime mainida. Edasine on juba teada. Ehk Silvergate’i taga on Reformierakonna poliitikud, kes nõudsid kapo tegevuse üle suuremat kontrolli.
Kas möönate, et kriitika stiilis «kus sa, Silver, oma aususega kaks aastat tagasi olid» on ka mõistetav, kuna kogu loos oli paras annus teatraalsust, poliittehnoloogiate käekirja?
Miks Silver Meikar varem ei rääkinud-kirjutanud, seda ei oska kommenteerida. Süüdistus poliittehnoloogiast ja muust võib olla tingitud sellest, et tema lugu sattus viljakasse pinnasesse, kuna 2012. aasta jäisel kevadel ei luba fooliummütsikeste sõjas karastunud ja erksaks muutunud kodanikud endale enam pähe istuda.
Paneb teid imestama, et väliselt pole midagi muutunud?
Ei. Siiski võib tuua mõned plussid – vabakonnad ja meedia ei lase teemat matta. Teiseks on prokuratuur algatanud kriminaalasja.
Negatiivseks üllatuseks on see, et teema on olnud nüüdseks üleval kuu aega, aga poliitilises kultuuris ja kommunikatsioonis muutusi näha ei ole. Valijad võivad andeks anda eksimuse, aga ei pruugi taluda pikalt, kui neile valetatakse.
Olukorras, kus süüdistatakse moosivarguses, eksiti enamiku kriisikommunikatsiooni põhitõdede vastu, mis võib olla paanika märk. Mis juhtub aga siis, kui meid tabab tõeline kriis, mis nõuab kiireid ja adekvaatseid otsuseid?
Kas teid paneb imestama see, et kõik erakonnad selles moosivarguses üksteist vaikivalt toetavad?
Jah, ma olen üllatunud, et heal juhul räägitakse poliitilise vastutuse võtmisest, kuid mitte ükski erakond ei ole võtnud ühest seisukohta probleemide allika suhtes. Kui selline ignorantsus jätkub, siis jutud uue erakonna tekkimisest saavad ainult jõudu juurde.
Meil on üldse praegu kuidagi logisev valitsus: peaminister räägib väsimusest, ministritel on probleeme tervisega, kaks ministrit pidid selgitusi jagama elamislubade afääris, justiitsministrit ootab ees vestlus prokuratuuriga. Ja valimistest on möödas alles veidi üle aasta.
Kui vaadata, kuidas rahastamisskandaalile reageeriti, siis näitab see, et valitsus pole väsinud.
Need, kes ühe lahendusena räägivad erakorralistest valimistest, ei tea ilmselt, kui keeruline on neid ellu kutsuda.
See on sama hästi kui võimatu.
Selle eelduseks on, et riigikogu avaldab umbusaldust valitsusele või peaministrile. Või kui rahvahääletusele pandud seaduseelnõu ei saa poolthäälte enamust, kuulutab president välja erakorralised valimised.
Siit lennukalt edasi mõeldes, miks ei võiks riigikogu panna rahvahääletusele uut väljatöötatavat erakonnaseadust? See võimaldaks suurendada usaldust poliitilise süsteemi vastu ja vältida olukorda, kus erakonnad teevad endale sobiva seaduse.
Tuleva aasta kohalikel valimistel on kõige närvilisem rebimine Tallinna pärast. Juba aastaid on olnud juttu nn valgete jõudude kambakast Keskerakonnale, eelkõige Edgar Savisaarele? On see võimalik?
Olen sõprade-tuttavatega erinevatest erakondadest ja ühendustest rääkinud poliitikast, sealhulgas ka kohalikest valimistest. Kõiki valdab mure, kuidas «talentide» linnast saaks kodanike linn.
Kui soovida pealinnas olulisi muutusi, siis peaks toimima erakondade ja vabakondade ülene koostöö. Et lepitakse kokku: mis iganes ei juhtu – koalitsioon tehakse ainult neil tingimustel, ainult kindlate partneritega. Koostöö võib, aga ei pea sisaldama ühist linnapeakandidaati.
Aga oleks ju selgem, kui esitada Savisaare vastu Allar Jõks?
Esiteks, selleks et Allar Jõks saaks linnapeaks, peaks ta seda ise tahtma.
Kas Allar Jõks soovib seda?
Ei soovi. Ta sooviks ehk saada ÜRO peasekretäriks!
Sotsid on igasugused kokkulepped enne valimisi välistanud. Keskerakonnast lahku löönud MTÜ Demokraadid on otsustanud, et nad oma nimekirjaga Tallinnas välja ei lähe...
Siis jäävadki IRL, Reformierakond ja muud ühendused, kel vaevalt koalitsiooni loomiseks hääli jagub. Kui aga valimistele läheks kolm erakonda ühise sõnumi ja selgete eesmärkidega, siis võiks midagi muutuda. On piisav hulk valijaid, kelle arvates tuleks eemaldada pealinna palgelt mädapaise.
Kuidas teil Reformierakonnaga suhted praegu on? Just nende poolt kostab, et teie võiks olla valimistel Tallinna linnapea kandidaat.
Rahaskandaalis ei ole mitte midagi isiklikku. Kogu Silvergate pole minu või kellegi teise projekt konkreetse erakonna vastu, vaid järjekordne katse muuta Eesti poliitikat ausamaks.
Kristen Michal on olnud üks parimaid justiitsministreid, kellega mul on tulnud koostööd teha.
Tuletan kas või meelde hea õigusloome tava, kus veame üht vankrit. Asjaolu, et tema jõudis avaliku teenistuse seaduse vastuvõtmiseni, millega kõik teised justiitsministrid on varem hambad murdnud, väärib tunnustust.
Mis saab edasi?
Avalikkus, meedia ja menetletav kriminaalasi ei lase ei jaanikul ega olümpiamängudel rahastamisküsimusi varjutada. Ja miks mitte arutada erakonnaseaduse eelnõu rahvahääletusele panemise üle. Iseküsimus on, kas vaid erakonnaseaduse muutmisest piisab olukorras, kus poliitiline maastik on lukustunud ning piir «meie» ja «nemad» vahel barrikaadidega kaunistatud. Ehk muudatused peaksid olema erakondade rahastamise kõrval veelgi ulatuslikumad.
Te peate silmas...
... kuidas tekitada poliitilist konkurentsi. Kuidas luua võimalus uutele poliitilistele jõududele. Erakondadevahelist poliitilist konkurentsi praegu ju ei ole, kui vaadata näiteks nii olulist küsimust, kui seda on erakondade rahastamine.
Uue poliitilise jõu mõte läbib juba tervet intervjuud.
Kui erakondade järjekindel tegevus viib selleni, et kriitiline mass valijaid ei soovi ühegi erakonna poolt hääletada, siis ei peaks poliitilise maastiku värskendamine olema erakordselt keeruliseks tehtud.