Paari viimase aasta jooksul on Eestis kaks kõrget ametnikku Vene spioonidena paljastatud ja riigireetmises süüdi mõistetud, Edward Lucas näeb põhjusena Eesti võimekust ja tahet neid juhtumeid avalikuks teha ning süüdlasi karistada.
Edward Lucas: Eesti julgeb spioonid kohtu ette viia
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kahe Venemaa kasuks töötava spiooni, Herman Simmi ja Aleksei Dresseni, tabamist viimasel aastal põhjendas The Economisti välistoimetaja ning kevadel Venemaa luuretegevust käsitleva raamatu avaldanud Edward Lucas Eesti ametkondade julgusega naid kohtu ette tuua.
«Ma olen kuulnud juhtumitest teistes Euroopa riikides, kus vastutavatel kohtadel olevad inimesed on spioonidena tabatud. Kuid neid pole karistatud ning pole ka avalikku skandaali tekitatud, need inimesed on lihtsalt pensionile saadetud või teistele ametitele suunatud,» sõnas Lucas.
Ta nentis, et info Eestis tegutsevatest Vene spioonidest saab avalikuks kuna Eesti suudab nad tabada ning ei karda neid kohtu alla anda. Lucas lisas, et Venemaa eriteenistuste aktiivsus ja huvi Eesti vastu tulenevad Eesti edukusest.
«Minu arvates on Eesti sihikul oma edu tõttu. Ma pole kindel, kas venelastel oleks kasu Moldova järel luurata. Fakt, et Venemaa peab Eestit luuramiseks piisavalt väärtuslikuks, on Eestile komplimendiks,» ütles ta.
Tema hinnangul näitavad Herman Simmi ja Aleksei Dresseni juhtumid Eesti vastuluuret samaaegselt heas ja halvas valguses. Simmi juhtum paljastas tõsiseid möödalaskmisi nagu kehv taustauuring ja kaitseministeeriumi reeglite rikkumisele läbi sõrmede vaatamine, kuid näitas Teabeameti ja Kapo tugevust, head tööd. Lucase sõnul tuleb mõlemast juhtumist omad õppetunnid meelde jätta.
«Simmi elustiil ja ekstsentriline käitumine oleksid pidanud ta välja andma. Kahtlustan, et tagantjärele leiab ka Dresseni kohta piisavalt vihjeid,» ütles ta.
Lucas kahtlustas, et kokkuvõttes tegi Simm vähem kahju, kuna tema tegevuse tippajal ei teinud NATO Eesti kaitsmiseks suurt midagi, polnud isegi kaitseplaane.
«Me ei tea, kui palju infot Simm suutis koguda venelaste jaoks kõige huvitavama teema kohta, Eesti luure koostööst teiste riikidega, kuid tundub, et seda polnud palju.»
Samuti puudus Simmil juurdepääs Eesti luureagentide nimedele, kuid Dressen võis venelastele avaldada Kapoga koostööd tegevate inimeste nimed. See on ränk rikkumine, mis võib Lucas arvates kaasa tuua raskeid tagajärgi nii mainitud inimestele kui ka Eesti eriteenistuste mainele.
«See mõjutab Eesti usaldusväärsust ning võib heidutada teisi inimesi tulevikus Kapo või Teabeametiga koostööd tegemast,» hoiatas ta.
Ta rõhutas, et Eesti jaoks pole suurim oht Vene sõjavägi, kuid naaberriigi teistsugused taktikad – äärmuslastega manipuleerimine, Eesti poliitika rahastamine ning avaliku arvamuse mõjutamine. Kõigis neis valdkondades oleks venelaste jaoks kõige olulisem ja kasulikum teada Eesti ohuanalüüse, milliseid vastumeetmeid rakendatakse, kes on sellega tegelevad võtmeisikud ning milline on poliitiline toetus nende teemadega tegelemiseks.
«Ma kardan, et Dresseni positsioon oli neis küsimustes Venemaa jaoks kasulikum.»
Edward Lucase hinnangul on Dressenile riigireetmise eest määratud 16-aastane vanglakaristus õiglane. Ta rõhutas Kaitsepolitsei olulisust Eesti riigi institutsioonide hulgas ning selle ametnike vastutust teha tööd hästi ja ausalt. Kuna Kapo töö tulemusena on selgunud, et Venemaal on Eesti suhtes jätkuvalt erihuvid, siis just selle riigi kasuks luuramine on halvim, mida kaitsepolitseinik teha võib.
«Spionaaž on igal juhul kuritegu, kuid eriti tõsine kuritegu Dresseni positsiooniga inimese jaoks. Teame Kapo aastaraamatutest, et Venemaa püüab igal võimalikul viisil Eesti poliitilist süsteemi destabiliseerida, õõnestada avalikku arvamust, kahjustada riiklike institutsioone ning saladusi varastada,» sõnas Lucas.
FSB agendijuhtide nimede avalikustamist pidas Lucas märgiks Eesti ja Venemaa jahedatest suhetest. Ta kahtlustas, et näiteks Poola oleks kogu skandaali summutanud ning poleks agendijuhtide andmeid meediale avalikustanud.
«Ma arvan, et Eestil on õigus kära teha ja jõuliselt reageerida, iseloomu näidata. Venemaal ei tohiks olla muljet, et selliste mänge saab ilma karistuseta mängida, et nad pääsevad sellistest mängudest ilma karistuseta.
Kevadel, pärast Dresseni tabamist spekuleeriti, et vähemalt viis viimast aastat oli ta kahtluse all olnud ning seetõttu saanud venelastele edastada peamiselt Kapo poolt ettesöödetud valeinfot. Lucase hinnangul oleks nende spekulatsioonide tõele vastamisel tegemist Kapo suurepärane tööga, kuid samas võis tegu olla ka kavala desinformatsiooniga. Mõlemal juhul oli eesmärk üks – panna venelasi kahtlema kõiges, mis nad Dressenilt said.
Dresseni ja tema agendijuhtide kohtumiste toimumist Vahemere-piirkonnas ja Kagu-Aasias põhjendas Lucas sellega, et neid riike saab ilma kahtlust äratamata külastada, sest palju eestlasi käib neis paikades puhkamas. Oluline on vältida riike, kus vastuluure töötab hästi. Neis puhkusepaikades on kohalikud eriteenistused selles osas aga üsna nõrgad.
Lucas avaldas üllatust selle üle, kui palju lääneriikide heaks luuranud inimesi on Venemaal vanglates, ilma et neid püütaks vabaks saada. Ta tõi esile kolm inimest, kelle vabastamiseks võiks Dressen heaks vahetuskaubaks olla. Esiteks Platon Obukhov, kes arreteeriti 1996. aastal Suurbritannia kasuks luuramise eest. Ta saadeti vaimuhaiglasse, on tänaseks päevaks küll vabastatud, kuid allutatud jätkuvale kohustuslikule psühhiaatrilisele ravile. Samuti Igor Vyalkov, FSB ohvitser, kes mõisteti 2004. aastal 10 aastaks vangi Eesti heaks luuramise eest, kuid juhtumiga oli seotud ka Briti ja USA luure ning 2005. aasta augustis Saksamaa heaks luuramise eest.10 aasta pikkuse vanglakaristuse saanud Andrei Dumenkov