Tartu Ülikooli majandusteadlase Ott Toometi väide, nagu oleks venepärane nimi töökoha leidmisel takistuseks, tööinspektsiooni praktikast toetust ei leia.
Tööinspektsioon vene nimede põhjal diskrimineerimist ei usu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«See probleem tundub kuidagi kunstlik ja otsitud. Tööinspektsiooni praktikast lähtudes on Eesti tööelus märksa suuremaid ja tõsisemaid probleeme kui tööle kandideerijate diskrimineerimine rahvustunnuse järgi,» sõnas tööinspektsiooni teabeosakonna juhataja kohusetäitja Andres Kraas.
Ta tunnistab, et mõningaid üksikjuhtumeid välistada ei saa, kuid massilist eesti nimedega tööotsijate eelistamist ja vene nimedega inimeste töövestlustelt eemale hoidmist ta ei usu.
Kraasi hinnangul on heal tasemel eesti ja vene keelt oskavad inimesed tööturul kõrgelt hinnas, sest ei klienditeeninduses, avalikus asjaajamises ega äris saa suurt osa elanikkonda ja kliente kõrvale jätta. Ta selgitas, et vähemalt vestlusvooru pääsemiseks võib võrdsete CV-de puhul venepärane nimi isegi eeliseks olla, seda ka tööinspektsioonis. Hiljem vestlusel saab juba selgitada, kas keeleoskus, haridus ja kvalifikatsioon ka tegelikkuses CV-s kirjapandule vastavad.
«Reeglina on paljudes valdkondades olukord hoopis vastupidi, sest neid, kes korralikult vene keelt oskavad, jääb järjest vähemaks. Kuidas neid ära tunda? Ikka vene nime järgi ning tihti eelistataksegi töövestlusele kutsumisel just venepärase perekonna- või eesnimega kandidaati,» rääkis ta.
Tööinspektsioonile on rahvuse või keeleoskusega seotud kaebusi vähe laekunud, nendegi seas moodustavad enamuse küsimused vähese keeleoskuse tõttu erakorraliselt üles öeldud töölepingud.
«Vaidluse käigus selgub tavaliselt, et tööandja on enne töölepingu ülesültemist teinud kõik endast oleneva, et töötaja võiks edasi töötada ehk võimaldanud töötajal käia keelekursustel ja teha nõutud taseme eksamit,» rääkis Kraas.
Tööotsijad mõistavad ka ise, et vähene riigikeeleoskus raskendab tööleidmist, kuid tööandja keelenõuete peale sel juhul kaebust esitada ei saa.
Kraasi sõnul pole teada ka juhtumeid, kus kedagi nime või rahvuse tõttu halvemasse töökeskkonda pandud oleks. Kuigi tööõnnetuste statistikat rahvuse alusel ei tehta, siis sealgi tuleb arvestada pigem kindlaid ametite, piirkondade ja ettevõtete töötajaskonna ja ohutasemega.
Kraas soovitab tööle kandideerijatel kahtluse korral tööpakkujaga ühendust võtta ning uurida, mis tema mittepalkamise või vestlusevoorust kõrvalejäämise põhjustas. Kraas tõi välja, et on esinenud üksikuid juhtumeid, kus kandideerija saab teada, et lõppvooru pääsesid ainult ühest soost või rahvusest kandidaadid. See annab aluse kahtlustada diskrimineerimist ning seda saab avalduse esitamisega vaidlustada. Võrdse kohtlemise seadus võimaldab sel juhul diskrimineerivalt tööpakkujalt kahjutasu välja nõuda, kuid õnnetule tööotsijale töölesaamist seadus ei taga. Praktikas pole aga seda liiki kaebused just eriti sagedased.
Tartu Ülikooli majandusosakonna vanemteadur Ott Toomet kirjutas eilse Postimehe arvamusküljel, et vene nimega tööotsija peab vestlusvooru saamiseks välja saatma 13 CV-d, eesti nimega inimesel piisas 10-st CV-st., seda vaatamata võrdsele haridusele, keeleoskusele ja kvalifikatsioonile.