Emakeele seltsi keeletoimkond võttis 11. juunil vastu kolm olulist õigekirjaotsust, mis muudavad senist keelekasutust leebemaks, vahendas Vikerraadio saade «Keelesäuts».
Eesti keel sai kolm olulist uuendust
16. juuli 2012, 12:35
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui seni kehtis mitu võimalust, kuidas ajaloosündmust kirjutada - kas kõik sõnad suure algustähega, esimene sõna suure tähega või puhtakujulise nimetusena kõik sõnad väikese tähega, välja arvatud nimed - siis nüüdsest peaks elu lihtsamaks minema: ajaloosündmused, ajastud jms nimetused kirjutatakse väikese algustähega, välja arvatud neis sisalduvad nimed: külm sõda, jüriöö ülestõus, lahesõda, vabadussõda, teine maailmasõda, Tartu rahu (kohanime tõttu suure tähega).
Keeletoimkond põhjendas, et eesti keelde on tekkinud rida uusi nimetusi, nagu näiteks laulev revolutsioon või pronksöö, mis on uuemad, piltlikud või rahvapärased ja mille puhul puudub selge reeglistik.
Pidanud nõu ka ajaloolastega, jõudis keeletoimkond järelduseni, et tänapäeval ei ole otstarbekas eristada ajaloosündmuste nimesid, mis seni kirjutati läbiva suurtähega, ega nn püsikindlaid nimetusi, mis kirjutati seni esisuurtähega. Suurtäht ei ole vajalik, sest meil ei ole ametlikku ega ideoloogilist ajalookirjutust ja seega pole ka ametlikke ajaloosündmuste nimetusi.
Sõnad ajasid sageli eksitusse
Teine otsus puudutab määrsõnade kokku- ja lahkukirjutamist. Nimelt tohib nüüd kirjutada kokku selliseid määrsõnaühendeid, mida õigupoolest juba pikemat aega on kokku kirjutatud, kuid mis on näiteks koolitöös olnud viga: kas või ~ kasvõi, just nagu ~ justnagu, just nimelt ~ justnimelt, kui tahes ~ kuitahes, mis tahes ~ mistahes.
Leebemaks muutus ka sõna võib-olla kirjutus – varem nõutud sidekriips pole enam kohustuslik ja lubatud on kokkukirjutus ka ilma selleta (võibolla).
Keeletoimkond põhjendas, et määrsõnad, millega sageli eksitakse, on seni jäänud ebamääraselt määrsõnade (nt väga hea) kategooria ja liitmäärsõnade (nt aegamööda) kategooria vahele. Kuna aga neid vorme on võimalik ümber analüüsida fraasist omaette funktsiooniga rõhumäärsõnadeks, siis on õigustatud nende kokkukirjutamine.
Toimkonna analüüs näitas, et kokkukirjutamine on aasta-aastalt levinud ka gümnaasiumi riigieksamikirjandites, kus just määrsõnade kokku- ja lahkukirjutamise vead on kokku- ja lahkukirjutamise vigade hulgas kõige sagedasemad. Sama tendentsi tuvastas toimkond ka toimetamata kirjakeeles uue meedia korpuse ja Google'i otsingumootori statistika põhjal.
Kolmanda uuenduse, rõhumäärsõna võib-olla puhul on seni nõutud sidekriipsuga kokkukirjutamist, ent toimkonna hinnangul on see eesti keeles erandlik. Sobivam oleks, kui levinud kasutustava oleks õigekirjareeglitega kooskõlas, mistõttu võib seda nüüd kirjutada kokku ka ilma sidekriipsuta.
Senistest reeglitest juhinduvad inimesed ei peaks aga liialt muretsema, sest varem kehtinud põhimõtete järgi kirjutamist uuele reeglile üleminekul veaks lugema ei hakata.