Nädala plaat: professionaalne kretinism

U2 Foto: AFP / Scanpix

U2

No Line On The Horizon (Universal)

Meeletu meediakära käis 33 aastat tegutsenud U2 12nda plaadi eel loomulikult, seda enam, et eelmisest albumist lahutas viis aastat. Haibid tekitavad uudishimu kas või seetõttu, et kujundada oma arvamus ja käia maailma asjadega kaasas. Näiteks ma võin öelda, et Lady Gaga on p*sk. Öelda, et U2 on p*sk oleks loll isegi siis, kui see bänd või nende uus plaat ei meeldi. Liiga palju taustsüsteeme.

Mulle näiteks meeldivad kolm U2 pillimeest. Sellised on cool’id rokk-staarid, mitte nagu mõni noor briti punkpopbänd, kes debüütalbumil vaeb staariksolemise vaevu, kuigi neid tänaval keegi ära ei tunne. Vaev ongi tegel’t selles, et keegi neid ära ei tunne.

Seevastu Larry Mullen Jr, The Edge ja Adam Clayton ei ole iial ülearu eputanud ega staaritsenud. Nad ON šefid, neil ei ole vaja nahast välja pugeda. Intervjuudes ajavad lihtinimese juttu, samas nad ON staarid. Nad ei ülba ööklubides, üks neist on eksalkohoolikust karsklane, üks korralik pereisa ja üks lahutatud mees, kitarriteadlane.
Bono on oma bändimeeste vastand, ta on nagu päike, paistab kõikjale, aga võib sellega seoses ka närvidele käia, varju tema eest ei saa. Presidendid tulevad ja lähevad, Bono troonib ikka maailma katusel.

«No Line...» on tõsise töö album. Edge on jälle leiutanud uusi kidranõkse, samas kui valdav kidratehnika meenutab seda, mille poolest me U2 alati ära tunneme: rütmiline, helisev, voogav, raiuv mäng, tundub nagu loo iga osa jaoks oleks tal uus kitarr uue häälestusega (stuudios ilmselt ongi), aga veel tähtsam on see, et tundub, et Edge on iga partiiga kuu aega mässanud. Sel plaadil ei ole spontaansust ja see plaat ei ole rokenroll.

Lugude sissetöötamisel kasutanuvat Mullen esimest korda elektritrumme ja teised mehed ütlesid: väga tore, muidu ta mängib nii valjult, et pea läheb lõhki. Selline suhtumine ei ole rokenroll.

Bono räägib esimest korda elus kolmandate isikute nimel, megalomaniakaalne nartsissist üritab pugeda teiste inimeste sisse. See ei ole rokenroll.

Bassist Adam Clayton mängib diibimalt ja fankimalt kui iial varem, aga selles on tunda meistri elitaristlikku näidistööd, mitte ehedust ja higi. See ei ole rokenroll.

Kõige rokenrollimad lood nagu «Get On Your Boots» markeerivad «päris» rokenrolli, profid mängivad mängu, mida hästi tunnevad, ja snoobidena võidavad nad tõelisi rokimehi. U2-l on muie näos. Pealtnäha vahetu jämmi käigus sündinud võitluslike hõigetega pala «Unknown Caller» on ülimalt paika timmitud koega.

Väljapeetus, üle igasuguse piiri läinud professionalism teebki U2 lahedaks aastal 2009. Te tahate kindlasti meloodiaid, mis kohe meelde jäävad. Ma ei oska surematute hittide koha pealt tavaliselt kaasa rääkida, eks aeg näitab. Ma olen rohkem detailides kinni. U2 pakub kretiinset kõrgpilotaaži igas sekundis ja saundis.

Hinne: ****