Laura Krausi vanemad kolisid Eestist ära Saksamaale kui ta oli kahekuune. Praeguseks on kodune suhtlemine suuresti saksa keelele üle läinud. «Emaga räägime eesti keeles, isaga peamiselt saksa keeles,» ütleb Laura.
Noored väliseestlased keele- ja kultuurilaagris: Laura on uhke Eesti päritolu üle
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Laura peab ennast pooleldi eestlaseks. «Mulle meeldib see, et ma ei ole päris sakslane. Koolis ütlen ikka alati, et olen välismaalane ja Eestist pärit.» Kodumaaks peab ta siiski seda riiki, kus on üles kasvanud, sest tunneb paremini sealseid tavasid, kultuuri ja ajalugu. «Eestis veedan paar nädalat aastast, Saksamaal olen elanud terve oma elu.»
Laura on seitsmeteistaastane ja lõpetab aasta pärast keskkooli. Juba enne laagrisse tulekut teadis neiu, et enne edasiõppimist või tööle asumist, tahab ta aastaks Eestisse tulla. «Tahan saada eesti keele täiesti selgeks,» räägib tüdruk, kelle hääles on vaid kerge aktsent ning grammatikas ei eksi peaaegu kordagi meie vestluse käigus.
Laagris räägivad Laura ja teised Saksamaalt tulnud noored omavahel eesti keeles ka vabal ajal, sest see tuleb loomulikult ning ühelt keelelt teisele vahetumine tunduks tülikam. Sama juhtub Laura sõnul ka perega Eestis reisides. «Unustan vahel ära ja hakkan ema uue elukaaslasega ka eesti keeles rääkima, kuigi ta on sakslane.»