Tartu Ülikooli politoloogi Karmo Tüüri hinnangul on Venemaal Süüria diktaatori Bashar al-Assadi toetamiseks kolm põhjust, nendeks on režiimi püsivuse argument ning pragmaatilised regionaalpoliitilised ja globaalsed huvid.
Tüür: Venemaa toetus al-Assadile põhineb režiimi püsivuse argumendil
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Venemaa jaoks on olnud alati väga põhimõtteline küsimus see, et režiimi ei tohi väljastpoolt survestada ja muuta, eriti kui režiim hakkab vastu mässajatele. Venemaa ju ei taha samamoodi, et keegi neid survestaks Tšetšeenias eest,» rääkis Tüür. Ta meenutas, et Putin on režiimi püsivuse argumenti oma varasemates sõnavõttudes korduvalt kasutanud. Selle kohaselt on igal riigivõimul õigus end kaitsta ja mässajatele vastu hakata.
Läbi selle prisma kommenteerivad Süüria konflikti ka Venemaa eksperdid ja analüütikud. Tüüri sõnul pole Vene meedias juttu niivõrd al-Assadi režiimi kuritegudest kuivõrd keskendutakse mässajatele ning nende välisriikidest toetajatele.
«Venemaa peavoolu meedias Süüriast räägitakse mitte kui kuritegelikust režiimist vaid räägitakse kodusõjast, kus ühel pool on mässajad ja teisel pool režiim. Sel moel esitatuna on see väga lihtne ja loogiline konstruktsioon,» lausus ta.
Süüria on Venemaa jaoks oluline ka regionaalselt. Riigi ainus väljaspool endist Nõukogude Liitu asuv mereväebaas paikneb just Süüria sadamalinnas Tartuses. Tüüri sõnul võib Venemaa karta, et võimuvahetuse järel nende sadama rendilepingut enam ei pikendata.
«Venemaal on võimalik selle sadama kaudu hoida vaba oma relvakaubanduse kanal. Relvakaubandus on Venemaa jaoks oluline, Süüria on nende jaoks suur ostja ja Tartuse sadama kaudu saab seda hästi korraldad,» selgitas politoloog.
Kolmandaks võimaldab Süüria konfliktis suurele osale maailmale vastuseismine Tüüri hinnangul Venemaal näidata end globaalse dialoogi olulise partnerina. Teised riigid, eeskätt USA ei pidanud ei Afganistani, Iraagi ega ka Liibüa konfliktide puhul Venemaa huvide ja argumentidega väga tõsiselt arvestama. Afganistani puhul, sest Venemaa huvi polnud nendes konfliktides nii otseselt riivatud.
«Süüria puhul on Venemaal lõpuks ometi võimalus panna rusikas lauale ja öelda, et see on peaaegu minu oma asi. Venemaa ei olnud Liibüas, Egiptuses ja teistes araabia kevade riikides nelja jalaga kohal ning Vene argumentidel ei olnud nende konfliktide puhul seda kaalu, mis on nüüd Süürias,» rääkis ta.
Tüüri hinnangul pole Venemaa välispoliitikas pärast Nõukogude Liidu lagunemist erilist edu saavutanud. Ta tõi näideteks lääneriikide sekkumise 1990.ndate lõpul Serbias, NATO itta laienemise ning lennukeelutsooni kehtestamise Liibüa konfliktis.
«Vaieldamatuid edulugusid on Vene välispoliitikas üsna vähe, viimastel aastakümnetel on olnud korduvad ninanipsud, mida nad on pidanud alla neelema. Tegemist on üsna pika läbikukkumiste reaga ja suure tõenäosusega saab see Süürias jätku,» märkis Tüür.