Luman: tuleb teha ebapopulaarseid otsuseid

Sirje Niitra
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti Ehituse juht Toomas Luman kinnitab, et tema enda sissetulekud on vähenenud 90 protsenti, sest mingeid preemiaid ja lisatasusid juhtkonnale enam ei maksta.
Eesti Ehituse juht Toomas Luman kinnitab, et tema enda sissetulekud on vähenenud 90 protsenti, sest mingeid preemiaid ja lisatasusid juhtkonnale enam ei maksta. Foto: Peeter Langovits

Kaubandus-tööstuskoja juht ja Eesti Ehituse üks omanikke Toomas Luman leiab, et nutmine ei aita ja teha tuleb ebapopulaarseid otsuseid nagu kõigi kulude kärpimine kolmandiku võrra.




Ettevõtjad on kurtnud, et neilt ei küsita piisavalt nõu riigile olulist majandusküsimuste lahendamisel.


Küsitakse ikka. Ega küsimise osas probleemi ei ole, iseasi, kas kuulda ka võetakse. Võiks nagu rohkem. Samas ei saa öelda, et ettevõtjaid üldse ei kaasata. Aasta-aastalt koostöö paraneb. Kritiseerimise tuhinas me sageli ei mõtle, mida saame teha ja mida ei saa. Me ei saa asendada valitsust ja parlamenti. Kui valitsus on kellegi arvates halb, siis tuleb tõdeda, et rahvas on just sellise esindusorgani valinud, kes on sellise valitsuse ametisse nimetanud. Vaadake, ettevõtjad on sageli väga praktilised ja ka autoritaarsed. Iseenda juhitud struktuurides nad saavad teha otsuseid minutiga ja need rakendatakse ka kohe ellu, sest on olemas vastav täitemehhanism. Riigi tasandil on protsessid aga hoopis teistsugused – need on aeglasemad ja ei pruugi nii ratsionaalsed olla. Mina isiklikult ei usu, et mõni teistmoodi kokkupandud valitsus teeks tänases majandusolukorras vajalikud ebapopulaarsed otsused oluliselt suurema entusiasmiga.



Ettevõtjad pole seni riigitüüri juurde pääsedes kuigi edukad olnud. Toome või Jüri Mõisa näite.


Jüri tahtis valijatele ära seletada, kuidas asjad tegelikult käivad. Aga see ei huvita ju valijaid. Ta ei rääkinud valet juttu, aga kuna selles oli palju ebameeldivat ja karmi, siis ei soovitud seda kuulda. Riigi tasandil tuleb paraku sageli vastu võtta ka ebaratsionaalseid otsuseid.



Eelmise aasta augustis ütlesite ühes intervjuus, et Te ei näe nutuks põhjust. Nüüd on olukord palju hullem. Kas nüüd on juba nutuks põhjus olemas?


Augustis polnud kellelgi Eestis veel sellist teavet kui täna. Täna võime öelda, et paljud inimesed on teinud valesid otsuseid ja ma ei ütle, et mina pole neid teinud. See, et olukord on täna kordades halvem, on tõsi. See, et nutmiseks polnud põhjust siis ja pole tänagi, on ka tõsi. Sest nutmine ei aita.



Eesti häda on see, et see on nii pisike. Geograafiliselt asume Ida-Euroopas, täpsemini Baltikumis. Kui lugeda tänaseid analüüse, siis need ütlevad, et Euroopa on raskustes, Ida-Euroopa on väga suurtes raskustes ja Baltikum veel eriti. Siis, kusagil allpool kirjutatakse, et kõige hullem on olukord Lätis, aga Eestis on see palju parem, kuna Eestis on seda, teist ja kolmandat ning valitsus kärpis eelarvet. Tavaliselt aga lugejad selle viimase lauseni ei jõua, mis tähendab, et nad ei saagi teada, et Eestis on asi natuke teisiti. Ja see kahjustab meie mainet.



Olete seisukohal, et enne Eesti uut majanduskasvu ei näe, kui oleme kärpinud kulubaasi kõikjal vähemalt 30 protsenti. See pole väga populaarne jutt.


Ega see ei tähenda kulude kärpimist üksnes erasektoris, see tähendab ka monopoolsete teenuste hinna vähendamist, avaliku sektori kulude kärpimist, kuid ka väga tõsist palkade vähendamist nii avalikus kui erasektoris. Palgakulude puhul on praegu esimesed rattad selgelt esimestest ette läinud ja see on juhtunud kogu riigis. See on ka põhjus, miks välisanalüütikud räägivad eesti krooni devalveerimisest. Enamus neist on veendunud, et meie kulubaas on konkurentsivõimetu. Klassikaline majandusteooria tunneb siin vaid kaht teed – devalveerimine või deflatsioon.



Olgem ausad, ega tugevate ametiühingutega riikides nagu näiteks Soome ja Rootsi, 30 protsendi suurust deflatsiooni esile kutsuda polegi võimalik. Ainsaks lahenduseks jääbki vaid devalvatsioon ja seda on seal ka 90-ndatel tehtud. Meie üritame praegu valida deflatsiooni teed, mis ka minu hinnangul on mõistlikum. Kuna meil on 95 protsenti laenudest seotud euroga, siis tekiks devalvatsiooni korral eluasemelaenude turul täielik kollaps. Juba täna on märkimisväärne hulk Eesti elanikest oma laenude teenindamisega hädas.  Kui me nüüd devalveeriks krooni 30 protsenti, langeks automaatselt samapalju ka laenude teenindamise võime. Ja seda mitte ainult neil, kes täna raskustes, vaid kõigil. Siis võib tõesti tekkida olukord, kus ohtu satub pankade tervis. Seetõttu on täna õige valik liikuda läbi deflatsiooni. Aga ma ei ole kindel, et otsustajad täna endale aru annavad, mida see reaalselt tähendab.



Kas Eesti Ehitus, mida juhite, on oma kulusid juba 30 protsenti vähendanud või seisab see veel ees?


Oleme seda teinud ja seetõttu ka ajalehte sattunud. Reaalsus on see, et meil on valida, kas ühel päeval on kõik töötajad töötud või viime kulubaasi alla ja valdav enamus neist säilitab töökoha.



Palgad on vähenenud eranditult kõigil, ka juhtkonnal. Ma võin öelda, et minu sissetulek on vähenenud koguni 90 protsenti, sest mingeid boonuseid enam ei maksta.  Ma ei kujuta seda ette, et viin ettevõttes läbi palkade vähendamise ja ütlen, et mina olen erand.  See ei ole mõeldav. Ja ma usun, et enamikus erafirmades on toimitud samamoodi. Sest ettevõtete juhid on reeglina väga ratsionaalsed ja taibukad inimesed.



Kuidas selliseid raskeid otsuseid inimestele selgitada, nii et nad nõustuksid tingimuste halvenemisega?


Esiteks ei saa juhtkond erand olla. See info levib nii ehk naa töötajateni. Mina isiklikult võtsin töötajad kokku ja selgitasin olukorda kõigile korraga. Ütlesin ausalt, et täna saan pakkuda neile vaid kas töölepingu muudatust või koondamisteadet. Nad valisid esimese. Ütlesin ka seda, et töölepingu muudatus ei tähenda veel automaatselt seda, et tulevikus nende töökoht säilib. Praegu saame niiviisi edasi töötada, aga see ei tähenda, et kolme või nelja kuu pärast ei pea uuesti lõikama hakkama.



Olles sel alal aktiivselt tegutsenud aastaid, kas nägite kinnisvaramulli lõhkemist ette, kas hoiatasite kedagi, milleni see viia võib?


Loomulikult nägin. Finantsturgude nii suurt üleilmset kokku kukkumist ei osanud muidugi keegi ette näha. Me valmistusime ehitusturu mahu 20 protsendi suuruseks kahanemiseks, kuid täna oleme veendunud, et see kukub vähemalt 50 protsenti, aga võib olla, et ka rohkem. Järelikult panime vähemalt 30 protsendiga mööda.  Kinnisvaraturg on täiesti ära kukkunud.



Meie firmal muuseas ei ole neid kõrrepõldude arendusi, mis paljudel teistel. Selles olime veendunud, et need arendajad, sinna raha laenanud firmad ja ka elamise ostnud inimesed satuvad varem või hiljem raskustesse. Olen selle eest pankade juhte mitme aasta jooksul ja korduvalt hoiatanud. Võite küsida.  



Selgitus on ju lihtne. Kui ehitusmahud kasvavad iga aasta 50 protsenti ja seda õhutatakse laenurahaga, siis kannatab paratamatult kvaliteet. Kas näiteks kujutate ette, et Eestis südameoperatsioonide hulk kasvaks kolm aastat järjest 25 protsenti? Kokku tähendaks see lõikuste kahekordistumist. No kuulge, see ei ole ju võimalik, et kirurg töötab 24 tundi, skalpell peos. Inimesi võib juurde võtta, aga kompetents ei kasva nii kiiresti ühelgi alal. Arendajad, kes oskasid õigel ajal lõpetada, panid taskud täis, aga nüüd on elanikud hädas, et kusagilt puhub tuul läbi või vajub sein ära.



Kas pangad oleksid saanud laenubuumi kuidagi ohjata?


Praegu oleme uhked, et meie kapitali adekvaatsuse nõue on 18 protsenti, kui Euroopas on 8 protsenti, ja seetõttu on meie pangad tugevamad. Vastab tõele. Aga kui meil on see 10 protsenti kõrgem kui vanas Euroopas, siis küsiksin vastu, et miks see poleks võinud meil olla 30 protsenti kõrgem. Kas Skandinaavia pangad oleksid saanud sellist laenubuumi esile kutsuda, kui meil oleks kehtestatud kapitali adekvaatsuse nõue mitte 18 vaid 38 protsenti? Kas siis oleks tasunud  raha sellises mahus Eestis välja laenata või olnuks seda kasulikum mõnes teises riigis teha?



Viimasel ajal on levinud arvamus, et kõigis maailma hädades on süüdi ettevõtjad ja nende ahnus.


Ettevõtjad ei kujunda üheski riigis normatiivset baasi ega seadusandlust. Kui keegi on kusagil jätnud mängureeglid kehtestamata või midagi segi ajanud,  siis pole selles ettevõtjad süüdi. Kõik finantsturud on globaliseerunud. Küsime nüüd, kus on globaalne kontrollorgan. Lokaalsel turul said kõik aru, et riigis peab olema keskpank, finantsinspektsioon, majanduspolitsei, riigikontroll ja mis veel kõik. Nüüd on turg globaalne, aga kus on järelvalve selle üle? Mitmel Euroopa juhtide kohtumisel on arutatud üleeuroopalise finantsinspektsiooni loomist? Arvan, et mitte ühelgi.



Kui on kehtestatud mängureeglid, mille järgi kõik mängivad, ja saabub kaotus, siis ei saa öelda, et mängijad selles süüdi on. Järelikult polnud kas mängureeglid piisavalt täpsed või neid polnudki. Spordis on sama lugu – ega mängijad ei tee ju reeglid, selleks on kohtunikud, föderatsioonid,  dopingukontroll ja palju muud. Ma ei taha öelda, et mängijad poleks võinud targemini mängida või vähem riske võtta, aga kui mängureeglid polnud piisavad, ei saa ka mängijaid kehvas tulemuses süüdistada.



Avalik arvamus on ka ettevõtja kasuahneks, südametuks  kapitalistiks tembeldanud.


Vaadake, ega avalikku arvamust kannata noomida. See on selgelt üks irratsionaalne värk. Kui sa seda üleliia palju noomid, siis ta lihtsalt tapab su ära. Kui ajakirjandusest rääkida, siis ajakirjanikud ei anna endale sageli aru, kui suur mõju nende kirjutatul või räägitul on. Ajakirjandus võib ühe ettevõtte ära tappa kolme päevaga ja seda on ka ette tulnud. Seda võib juhtuda ka väga suure ja korraliku ettevõttega, kui luua selle suhtes paar päeva enne mingit olulist tehingut negatiivne foon.



Selge on see, et skandaal müüb paremini. Mul näide omast käest võtta. Kõigepealt saime peksa, et tahame palku vähendada, ehkki ettevõtted on kasumlikud. Tegelikult tuli kasum emaettevõtte arvelt suurelt turult ja täna need firmad enam plussis ei oleks. Ajaleht kirjutas kohe ära, et töötajaid kägistatakse, vägistatakse ja tapetakse, suur värviline pilt firma tööriietes mehega juures. Keegi ei uurinud, kas ka juhtkonda kägistatakse, vägistatakse ja tapetakse. Segi läksid isegi käive ja kasum. Pärast oli uudisteagentuuris väike nupp, ilma pildita muidugi, et tegelikult on need «gängsterid» õigel teel, sest eesmärgiks on võimalikult suurema arvu töökohtade säilitamine. Ametiühingul polnud meile midagi ette heita. Vaevalt, et aga seda selgitust keegi enam luges.



Näidake mulle täna seda ettevõtjat, kes tahaks, et tema töötajad oleks näljas ja paljad ning mures oma igapäevase hakkamasaamise pärast. Mina oma 20 aasta pikkuse eraettevõtja staaži juures pole igal juhul nii lolli ettevõtjat näinud. Kui ta maksab täna halvasti, siis on tal alternatiiviks poe kinni panemine ja inimeste tänavale saatmine. Olukord on ikka väga hull. Mina isiklikult prognoosin, et 40-60 tuhat töötut saame tänavu juurde. Kokku toob see kriis oma 80-100 tuhat töötut kindlasti.



Kui sügavale veel kukume, millal põhi ette tuleb?


Ehituses saabub kollaps minu hinnangul 2010. aastal. Selleks ajaks on ehitusturg langenud 2008. aastaga võrreldes poole peale. Mõõn on pikaajaline ja enne kolme aastat olukord ei parane. Pankrotti ei lähe vaid need ettevõtted, mis on suutnud paindlikult reageerida ja oma kulubaasi vähendada.  Soome lama aja jäid ju püsti ainult paar suuremat ehitajat.



Peame meeles pidama, et meie põhilised investorid on Skandinaaviast ja nemad on peatanud praegu igasugused rahapaigutused siia, sest ootavad krooni devalveerimist. Sinna pole midagi teha, sest nende veendumus on, et ei me ei pääse sellest. Teadmine, et me suutsime deflatsiooni edukalt läbi viia ja krooni ei devalveeritudki, ei saabu kahjuks enne, kui  oleme ühinenud eurotsooniga. Alles siis meie usaldusväärsus paraneb.



Kui inimene kukub laukasse, siis on kõige hullem, kui ta rabelema kukub. Täna ei kannata rabeleda, sest me ei tea, mis täna tark on ja mis saab edasi.



Milline on Teie seisukoht majanduse elavdamise võimalik kavade suhtes?


Olen öelnud, ja see on ka kaubanduskoja seisukoht, et ärme tegeleme väikeste ettevõtetega, sest need loovad vähe töökohti, ärme tegeleme ka suurtega, sest nende abivajadus hättasattumisel on nii suur, et meil jätku nende abistamiseks ressurssi. Ärme tegeleme ka üksikisikute laenudega, kuivõrd see ei ole majandustehniline vaid sotsiaalne probleem. Sellega peab tegelema sotsiaalvaldkond. Järelikult peame tegelema keskmise suurusega ettevõtetega ehk firmadega, mille töötajate arv on 10-250 ja mis loovad täna Eestis üle 60 protsendi töökohtadest.  Ressurss on ju piiratud ja seda ei too juurde ükski plaan või kava. Mulle tundub, et täna siiski toimetatakse sel suunal üsna aktiivselt.



Kas Eesti majanduse nii suure langus üks põhjusi peitub ka pronkssõduris ja suhetes Venemaaga, nagu paljud ettevõtjad on väitnud?


Pronkssõduriga ei tehtud viga mitte siis, kui see ära viidi, vaid siis, kui see 90-ndate algul paika jäeti. Mina usun, et Eesti klaarib Venemaaga ma suhted ära täpselt sel hetkel, kui see Venemaale kasulik on. Ma ei näe hetkel ühtki põhjust, miks see võiks lähiajal Venemaale kasulik olla. Me võime siin teha mis iganes, sellest ei sõltu midagi. Ärme aja segi unistusi ja karme realiteete. Venemaal pole sooja ega külma meie ekspordist, impordist, transiidist ega millestki muust, sest need mahud on marginaalsed. Venemaa ajaloost võib viimase kolmesaja aasta jooksul alati leida välisvaenlase kuvandi ja Eesti sobib selleks hästi.


Kommentaarid
Copy
Tagasi üles