Tundub, et Jean Giraudoux’ «Undiini» teistkordse lavastamisega soovib Ain Mäeots pakkuda kvaliteetset teatrit ja samal ajal publikut naerutada. Materjal selleks on olemas – lisaks tugevale loomingulisele meeskonnale ka väärt draama antiiktragöödiale omaste joontega, milles koomilisusel on oma koht.
Lavastuses vastanduvad kaks maailma. Üks kuulub looduslähedase ja üdini ausa loomuga Undiinile (Sandra Uusberg) ning teine pealiskaudsele ja modernsete vaadetega seltskonnale.
Esimest vaatust kannab ühelt poolt vanakeste Auguste’i (Egon Nuter) ja Eugénie (Liina Tennosaar) vaimukas dialoog, teisalt Undiini ja rändrüütel Hansu (Juss Haasma) armastus, mida sümboliseerib kõige ehedamalt põimitus nagu koerhaidel kombeks. Sealsamas ka Iir Hermeliini lavakujundus ridamisi paiknevatest plankudest, mis töötavad Toomkiriku avarate varemete vahel nii kammerlikuma suletud ruumi kui ka teiste lavakujundusosade loomisel.
Kehv sisemine režii
Tuues teises vaatuses lavale täiesti alasti ringi silkava Veenuse (Tiina Rahe), läikivmusta Renault’ ning pürotehnilised eriefektid, õnnestub Mäeotsal niisugune vastandus suurepäraselt. Uusbergi siiras ja vahetu Undiin ei sobi kohe kuidagi ümberringi toimuva sekka.
Ainult et säärase õnnestumisega astub lavastaja ka suurde ja kolisevasse ämbrisse nimega madalatasemeline show-programm, mis tõmbab teisele vaatusele vee peale ning varjutab kolmandatki. Rääkimata piinlikkusest, mis sunnib pilku enda jalge ette langetama.
Lavastuses mängitakse hea teatri ja lihtlabase komejandi piirimail nagu tulega, kippudes kord ühele, kord teisele poole. Oht jääda oma raskuses liialt ühele poole kaldu on suur ning see juhtubki. Teises vaatuses vajutatakse meelelahutuse pedaal nii põhja, et kõik edasine kaotab tähenduse ja väärtuse.
Melu ja efektid
Välise meelelahutuse taotluse all kannatab ühtlasi näitlejatöö. Oli kurb vaadata, kuidas eelmisele rollile iseloomulikud elemendid kanduvad sujuvalt üle järgmisele. Esietendusel oli probleeme ka teksti kuuldavusega ja näiteks Maarja Miti tekst läks suures osas kaotsi.
Kui rääkida rolli loomisest parimas mõttes, mainin ainult Sandra Uusbergi ning tema teotahtelist ja enesekindlat Undiini.
Kui keegi küsinuks minult pärast etenduse lõppu, millised on lavastuse rõhuasetused ja sõnum, oleksin vastuse võlgu jäänud. Need aspektid kaovad lõpuks liigse melu ja odavate efektide sisse ära.
Niisugune lollitamine on ühiskondlikus plaanis viimasel ajal eriti populaarne tegevus, alustades ümmargust mulli puhuvate poliitikutega ning lõpetades reklaamidega stiilis «kui sa seda toodet ei tarbi, siis sa ei ole mitte keegi». Huvitav, kas nüüd on siis teatepulk lõplikult (suve)teatri käes?
Selmet arendada vaimsust ja iseseisvat realistlikku mõtlemist, tehakse kõik selle nimel, et inimesed võimalikult kiiresti tagasi puu otsa roniksid?
Kindlasti leidub neidki, kes janunevadki sellise teatri järele. Mis parata – maitsed erinevad. Küll aga on mul kahju nendest, kes otsivad «Undiinist» midagi sügavamat ning ei pruugi leida.
Suvelavastus
«Undiin»
Autor: Jean Giraudoux
Lavastaja: Ain Mäeots
Kunstnik: Iir Hermeliin
Muusika: Ardo Ran Varres
Osades: Sandra Uusberg
(Tallinna Linnateater), Juss Haasma, Egon Nuter, Liina Tennosaar,
Hannes Kaljujärv (Vanemuine),
Taavi Eelmaa (Von Krahl), Maarja Mitt (Vanemuine), Raivo E. Tamm, Liina Olmaru (Vanemuine),
Marika Barabanštšikova
(Vanemuine), Rain Simmul (Tallinna Linnateater), Markus Dvinjaninov (EMTA Kõrgem Lavakool),
Ott Kilusk jt
Emajõe Suveteatri etendused
Tartu Toomkiriku varemetes veel 26., 27., 28. juulil ja 1., 2., 3., 5. augustil kell 19.