ENSV KGB likvideerimise valitsuskomisjoni juht Hardo Aasmäe räägib, et julgeolekuasutuse Eesti iseseisvumise aegu Eestis olnud toimikuid ei antud KGB-le üle, vaid hävitati. Tema väitel lõpetati ENSV KGB korrektselt.
Hardo Aasmäe: leping KGBga oli selline
27. juuli 2012, 11:28
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«See on omamoodi romantiline käsitlus,» vastab Hardo Aasmäe Harri Mägi kriitikale, et Eesti ei püüdnud võtta enda kätte nii palju KGB dokumente kui võimalik ja hoida seda kõike enda käes.
«Seoses KGBga tekkis Eestis kohe kaks lähenemisviisi. Üks oli selline partisanlik lähenemine, et läheme ja võtame ära, mis sealt majadest kätte saab. Teine lähenemisviis oli, et peab läbirääkimistel tehtud kokkulepetest kinni pidama, kui soovid teise poole käest midagi olulist kätte saada. See, mis oli tõeliselt huvipakkuv, viidi Eestist ära juba 1989. aastal Thbilisi sündmuste järel ja paigutati Venemaal nii-öelda sügavasse tagalasse.»
Miks ikkagi anti tagasi või hävitati vähesedki Tartus kätte saadud paberid?
Sest leping oli selline, vastab Aasmäe. «Täpselt nii komisjon toimiski. Kui sa pead läbirääkimisi, aga asud ühest otsast omavolitsema, siis sulged igal juhul lahenduse saamiseks ukse. Teine pool võib öelda, et hea küll, võtke need mõned paberid, aga muud me üle ei anna. Tartust oli ikkagi suhteliselt vähe leida, aga Tallinna peamajas, kus olid põhiväärtused, olid nad mulle teadaolevalt valmis, et kõigest jääks järele tuhk, kui seda tullakse vägisi üle võtma.»
1991. aastal sõlmiti KGB likvideerimise kohta kaks lepet peaminister Edgar Savisaare ja NSV Liidu KGB juhi Vadim Bakatini vahel. Neis lepetes oli Aasmäe sõnul öeldud, mida tehakse ja mille üle räägitakse veel läbi. «Täpselt selle alusel valitsuskomisjon töötas. Riik ei saa olla partisan.»
Tol ajal ei teadnud veel keegi, kuhu see kõik pöörab, meenutab ta. «Tagantjärele tundub inimestele, et Nõukogude Liit kukkus augustis kohe kokku, aga tegelikult pani Gorbatšov alles jõululaupäeval pillid kotti. Praegu räägitakse, et mis nad ikka oleks teinud. Eesti oli üks, kes pääses oma Dnestri-äärsest või Karabahhist. Kui ikka oleks siin mingid suuremat sorti väeosad mässama hakanud, kes oleks meile appi tulnud?» küsib Aasmäe.
«Välisriikide sõjaline sekkumine oli Nõukogude Liidule kui tuumariigile mõeldes välistatud. Nii lihtne see tegelikult ongi. Sel taustal need paar asja, mis Tartus KGB-le tagasi anti, ei vääri üldpilti vaadates üldse märkimist,» lisab ta.
Aasmäe rõhutab, et tema lootis sellele, et saame kätte ka Venemaale viidud arhiivi, mis oleks ju ometi parem kui mõned lehed juhuslike märkmetega. «Sakslastele anti neid puutuvad luurematerjalid ju tervikuna tagasi.»
Enn Tarto meenutab tagantjärele, et väga hinnalised Tartu KGBst leitud materjalid polnud, aga neid oleks võinud siiski säilitada. «Parem pool muna kui mitte midagi,» ütleb ta. Ta toob näiteks, et ühest kaustast autodele bensiini eraldamise kohta selgus, et Tartus oli KGB-l palju rohkem autosid, kui väideti Eesti poolele kontori üleandmisel.
«Neid materjale ei antud KGB-le tagasi, need hävitati. Siin Harri Mägi oma raamatus eksib,» täpsustab Tarto, kelle sõnul riiklik komisjon Tallinnas millegipärast otsustas, et ainult pool kotitäit Tartus kogutud materjale jääb alles.
Miks ikkagi KGB likvideerimise valitsuskomisjoni tööst pole pea mingeid dokumente alles?
Hardo Aasmäe väidab, et keerulistel aegadel ei ole kellelgi aega dokumente koostada, eriti väga täpseid dokumente. «Ja kui sa õiendad niisuguse salateenistusega, siis eriti pabereid teha ei taha ka. Tol ajal oli ju tunda, et igal pool asjad kõmasid üsna kiiresti läbi.»
Miks jäi sündimata loodetud kokkulepe agentuuri asjus, ehkki just selle nimel koheldi siinset KGBd siidkinnastes?
Kolmel põhjusel, mis olid üksteisest läbi põimunud, vastab Hardo Aasmäe. Kaos Nõukogude Liidus süvenes ja polnud enam kellegagi rääkida. Venemaa tugevnes, Nõukogude Liit nõrgenes. «See on paradoks, aga Nõukogude Liidu käest KGB agentuuri kättesaamine oleks olnud tõenäolisem kui uuelt Venemaalt,» usub Aasmäe. «Kuid mida jõuetumaks jäi Nõukogude Liit, seda rohkem raugesid jutud agentuuri tagasisaamisest.»
Teiseks – kõik tegelesid sellega muu töö kõrvalt, kõigil olid muud ametid ja sada muret, ütleb tolleaegne Tallinna linnapea Hardo Aasmäe. «Kui see pauk käis 1991. aasta augustis, siis keegi eriti valmis ju ei olnud. Ka see KGB teema arenes sundolukorras, sest sündmused jooksid ees.»
Kolmas probleem oli seadus, mis oleks tulnud vastu võtta agentuuriandmete üleandmise eeldusena, et kellel ja mis tingimustel on andmetele juurdepääs. Tagantjärele on Edgar Savisaar väitnud, et selle sündimata jäänud seaduse pidanuks välja töötama Ülemnõukogu.
Hardo Aasmäe mäletab, et esmane kompimine Ülemnõukogus näitas, et valitsuse soov teha seadus nagu Saksamaal ei oleks läbi läinud. «Need hoiakud ei sobinud parlamendi eri osadele erinevatel põhjustel. Üks osa ei tahtnud üldse, et see agentuur lagedale tiritakse.
Teised olid hingelt metsavennad. Savisaare sõnu maakeelde pannes: kui meie arusaam parlamendile ei sobinud, oleksid nad võinud oma arusaama järgi ju mingi seaduse vastu võtta ja minna siis sellega Moskvasse agentuuri üle kauplema.»
Suurem osa jäigi Venemaale
Terve hulk KGB inimesi oli imbunud allilmarühmitustesse, selgitab Aasmäe – jutt ei käinud ainult poliitiliste koputajate paljastamisest. «Mitte ainult vabadusvõitlejad, vaid ka allilm oli huvitatud, et kes need siis ikkagi on. Sellest allilma huvist agentuur paljastada ei ole üldse räägitud. Loomulikult need inimesed oleks viivitamatult tapetud, kui kõik nimed oleks avalikuks tulnud.»
Päris tühjade kätega Eesti siiski ei jäänud. 18. detsembril 1991 kirjutasid Eestis tegutsenud KGB likvideerimise lõppaktile alla Venemaa Julgeolekuteenistuse vastuluure ülema asetäitja Vjatšeslav Šironin, ENSV KGB esimees Rein Sillar ja riigiminister Raivo Vare. Samal päeval toodi lennukiga Uljanovskist KGB keskarhiivist Eestisse 3,5 tonni eestlasi puudutavaid KGB dokumente.
Vähemalt tuhatkond kriminaaltoimikut pidi sama kokkuleppe järgi aasta jooksul ära toodama teistestki Venemaa linnadest. «Minu meelest on need siiamaani toomata ja järgmised valitsused – mitte ükski – ei ole seda teemat tõstatanud,» väidab Hardo Aasmäe.