Lääne-Ungaris Kolontári küla teivasjaamas rongist maha hüppav võõras näeb seal rohu all ebaloomulikult punast pinnast. Siis tuleb tükk tühja maad, millel asuvate, üksteisega mitte just väga hästi harmoneeruvate monumentide kontsentratsioon ületab tõenäoliselt kõvasti tavalise Ungari ääremaa keskmise.
Hauasamba moodi kivi hukkunute nimedega, sillale kinnitatud mälestustahvel, memoriaalväljak kujuga keskel ja puidust kellatorniga serval ning nii pealt kui seest raudteeäärse pinnase moodi punaseks määrdunud majavare.
«Inimliku hooletuse ja kasuahnuse põhjustatud looduskahjude ja inimohvrite mälestuseks, 4. oktoober 2010,» selgitab tahvel maja sees. Täpselt sama kuupäevaga on lõppenud teistel monumentidel märgitud inimeste elu.
Tol päeval, kohalike mõistes umbes lõunasöögi ajal murdus naaberasulas Ajkas alumiiniumitehase jäätmehoidla sein ja otse Kolontári poole võttis suuna miljon kuupmeetrit mürgist muda, mille punast värvi näeb küla servas siiani.
Esimeses raudteejaamast külla viival Kossuthi tänaval asuvas majas töötab külavalitsus. Selle juht Károly Tili meenutab, et 2010. aasta 3. oktoober oli pühapäev, kui toimusid kohalikud valimised. Et hääli loeti külavalitsuses südaööni, andis Tili alluvatele järgmise päeva vabaks.
«See võib-olla oligi osalt nende õnn,» märgib ta nüüd.
Toona ei olnud külavalitsuse hoone sugugi raudteejaama poolt esimene. Vahel oli veel 32 maja, millest nüüd on alles vaid üks – seesama, millest on saanud monument.
Tehas «unustas» teavitada
Tili oli üks esimesi, kes järgmise päeva ennelõunal Ajkas toimunust kuulis. Ta oli parajasti oma sügavamal küla sees asuvas kodus, kui sai telefonikõne alumiiniumitehases töötavalt tuttavalt: «Ta helistas mulle, et värav läks katki ja võib juhtuda, et see muda jõuab siia.»
«Helistasin seejärel katastroofiüksustele,» meenutab Tili. «Nemad küsisid kõigepealt, kas ma teen nalja.» Samas märkinud päästjad, et nad juba teadsid, et selline asi võib juhtuda.
«Peagi helistati mulle, et tõesti on katastroof ja inimesed põgenegu,» jätkab ta. «Tehase omanikud lihtsalt «unustasid» inimestele öelda. Nad teadsid juba tund aega varem, et see värav ei pea vastu, aga keegi ei teavitanud siinseid elanikke.» Kõrge mudalaine rullus küla poole 30-kilomeetrise tunnikiirusega.
Alanud oli kaos, mis nõudis kümne inimese elu ja põhjustas rohkem kui 120-le tõsiseid vigastusi. Järgmisteks nädalateks suleti Kolontár kõigile peale selle elanike ja seal päevast päeva puhastustöid teinud sadade päästetöötajate.
«Inimesed olid täiesti segi ja ootasid mult abi,» meenutab Tili. Oma esimeseks raskeks ülesandeks peab ta just rahva rahustamist.
Hirmu süvendasid vastukäivaid hinnanguid loopinud eksperdid. Algul väitsid näiteks Ajka tehase esindajad, et punane muda pole isegi mitte mürgine ja sellega kokku puutunud inimestele piisab lihtsalt enda duši all puhtaks pesemisest. Üsna pea selgus, et muda on äärmiselt happeline ja kokkupuude sellega tekitab põletushaavu.
Mõni päev hiljem leidus teadlane, kes kuulutas Kolontári tabanud solgi radioaktiivseks. Paar päeva hiljem võttis ta oma sõnad tagasi. Üks günekoloog aga soovitas kõigil tol hetkel last ootavatel Kolontári naistel aborti teha, ennustades, et maimukesed ei sünni tervena. Temale vaidles vastu teine naistearst, avaldades veendumust, et rasedail pole midagi peljata.
Räägitakse, et koerad läinud hulluks. Mõned hädavaevu solgisurmast pääsenud penid, kelle loomakaitsjad puhtaks pesid, muutusid metsikuks ega tundnud peremehigi ära.
Hiiglaslik mudalaine
83-aastane Kolontári elanik Jenö Olzser tunneb Ajka alumiiniumitehast hästi, sest enne pensioni töötas ta seal. «Juba varem räägiti, et see hoidla värav on väga nõrk ja seda peaks kindlustama,» meenutab vanahärra. «Ja siis ei võetud seda tõsiselt, öeldi, et küll kunagi saab.»
Saatusliku 4. oktoobri lõuna ajal otsustas Olzser sõita rattaga külla kodust mõnesaja meetri kaugusel raudtee ääres elavale sugulasele. «Hakkasingi minema, aga jõudsin ainult kirikuni, edasi ei saanud,» meenutab ta.
Vastassuunast liikus tema poole hiiglaslik mudalaine, tõmmates endaga kaasa kõike, mis ette jäi. «Hüppasin rattale ja tulin tagasi koju,» kirjeldab ta. Kuigi tema maja asub Kossuthi tänavat mööda omavalitsusest ja koolist veel paari hoone võrra küla südame poole, jõudis mürgine solk ka sinnani, tuues kaasa väravaid, betoonitükke ja muud, mis tee peal ette oli jäänud.
Olzser tundis kõiki mürgise muda all otsa leidnud vanainimesi. «Väga halb õnn neile. Kui ma oleksin seal olnud, oleksin ka mina surnud,» nendib ta. Kaks hukkunut – vanaldane vend ja õde – olid talle kaugelt sugulased.
Suurem osa surmasaanuist olid Olzseri eakaaslased – nende vanus jäi 71 ja 85 aasta vahele. Vaid kaks ohvrit torkavad vanuse poolest silma: 14-kuune Angyalka Juhasz ja 37-aastane Zsolt Pados.
Väikese tüdruku viis majja tunginud muda sõna otseses mõttes tema isa käte vahelt, kui too üritas päästa Angyalkat ja tema kolmeaastast õde, hoides nooremat tüdrukut pea kohal ja surudes vanemat enda vastu. Pereisal ja vanemal lapsel õnnestus pääseda nende juurde jõudnud politseiniku ja kohaliku ettevõtja abil. Angyalka leiti hiljem surnult. Kuigi tema pere aidanud ettevõtja seda siis veel ei teadnud, oli juba tolleks hetkeks uppunud tema vanaema, kelle pärast ta raudtee äärde appi oli tormanud.
37-aastane Pados sattus mudavoolude ohvriks just seetõttu, et sõitis raudteeäärsele rahvale appi, aga pidi ise katastroofile alla vanduma.
Veel paar maja Olzserist edasi asub küla ainus kõrts. Kui nooremapoolselt nukrate silmadega baaridaamilt mudaõnnetuse kohta küsida, muutub ta ilme veel rusutumaks ja ta ütleb, et ei taha sellest rääkida. Ning esitab siis kohe edasist veenmist ootamata muljetavaldava koguse infomaterjali omapoolsete selgitustega, mille järgi võib arvata, et temas on kaotsi läinud hiilgav pressitöötaja.
Baaridaam räägib, kuidas tema pere elas ühes 32st kadunud majast. Näitab mobiiltelefonist klippi valguvast mudast, mille tegi tema tol hetkel kodus viibinud noorem õde, kes pages mürgiste jäätmete eest teisele korrusele.
Seejärel põikab baaridaam korraks kõrvalruumi ja toob välja albumi, mille sisuks on tema pere elu enne ja pärast. Selle alguses näeb pilte noortest ja vanadest istumas lookas laua taga aias, mida nüüd enam pole. Ning poole seina kõrguseni punast muda täis elutoast.
Naise jutu järgi on paljudel kolontarlastel siiani punasest mudast põletusjäljed jalgadel. Tema isa oli pärast seda, kui tõstis vööni mudas seistes ema läbi akna välja, kuu aega haiglas.
Kui ka album vaadatud, toob ta välja veel kaks piltide ja emotsionaalsete tekstidega raamatut, mis kahe aasta taguse katastroofi kohta välja on antud.
Tili sõnul ei teadnud ta alumiiniumivabriku ohust varem üldse. «Olime valmis üleujutuseks – selleks võis valmistuda –, aga selleks, et viie minuti jooksul vajub sulle peale miljon kuupmeetrit muda, ei ole võimalik valmistuda,» leiab ta. «Sel hetkel, kui see katki läks, poleks saanud joostes välja. See tuli nii kiiresti. Viie minuti jooksul.»
Üsna varsti pärast katastroofi analüüsis juhtunut keskkonnaõigusega tegelev MTÜ EMLA. Selle advokaatide Szilvia Szilágyi ja Ágnes Gajdicsi sõnul jõudsid nad järeldusele, et Ungaris toona kehtinud seadused küll vastasid ELi normidele, paraku jättis aga soovida nende rakendamine.
Ajka järele valvamine pidanuks olema nii keskkonna-, kaevandus- kui ka kohalike omavalitsuste töö. Pärast katastroofi aga lükkasid kõik kolm süüd enda kaelast ära.
«Näiteks kaevanduste üle valvavad ametnikud, kelle pädevuses oli sellistele hoidlatele loa andmine, teatasid, et neil pole seda pädevust,» märgib Gajdicsi.
Tili sõnul võib juhtunut hoolimata mitme inimese surmast siiski pidada suhteliselt õnnelikuks õnnetuseks. Näiteks seetõttu, et mudalaviin vallandus päeval, kui suurem osa rahvast oli tööl – juhtunuks see öösel, olnuks surnuid sada. «Üks rong pidi ka sel kellaajal saabuma, aga see jäi kümme minutit hiljaks. Oleks rong õigel ajal tulnud, pühkinuks muda selle lihtsalt rööbastelt,» lisab ta.
Kõik Postimehega rääkinud kolontarlased aga mainisid, et kuigi õnnetus juhtus juba tunamullu, pole süüdlast välja selgitatud siiani.
Szilágyi ja Gajdicsi sõnul on valitsuse otsusega leitud, et süüdi on tehase juhtkond. Kohtu alla on saadetud Ajka vabriku tegevdirektor ja 14 töötajat. Esimene istung peaks toimuma selle aasta teises pooles ning protsess kestab tõenäoliselt aastaid, sest juba ainuüksi tunnistajaid on rohkem kui sada.