Läinud nädalavahetusel õnnestus Arteril sokutada end Baltimaade ainsa liikuva kaubarongi auruveduri Kaspar kabiini, et omal nahal vanaisadeaegset sõitu kogeda.
Milliseid elamusi pakkus rongisõit ammustel aegadel
5. august 2012, 11:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui vanas Gustav Ernesaksa lastelaulus pani luuletaja Ellen Niit piilupardi vedurijuhiks ning tema juhtimisel sõitsid kiisud, miisud, sokud ja notsud Türile, siis Türi on ka praegu 1953. aastal Ukrainas Luganski, endise Vorošilovgradi veduritehases valmistatud Kaspari-nimelise auruveduri kodujaam.
Baltimaades on see teadaolevalt ainuke omataoline laiarööpmeline auruvedur, mis restaureeritud ja ohutuks liiklemiseks kohandatud. Ja kui mõni arvab, et Kaspariks nimetati see kellegi poja, lapselapse või iseenese auks, siis ta eksib – oma nime sai puna-musta-valgekirju iludus Eesti esimese kitsarööpmelise raudtee projekteerija ja ehituse ülema, hilisema raudteeülema Kaspar Kržižanovski järgi.
Veduri muljetavaldavad rattad pannakse ragisema üliharva, ja läinud nädalavahetusel – seoses Edelaraudtee relsiralliga – oli põhjus olemas, et vana auruvedur mööda liipritel rallivatele dresiinidele teed näitaks ja uhkelt vilet annaks.
Muide, Kaspar toodi Eestisse mitte kohe pärast valmimist, vaid mõni aasta hiljem kusagilt Venemaalt ning selliseid vedureid oli slepis koguni 30–40 tükki, igaühel kaasas ka veduribrigaad. Ja nii uskumatu kui see pole, kasutati neid sillaehitusrongide koosseisus isegi läinud sajandi üheksakümnendail aastail!
Mõne minutiga mustanahaliseks
Lelle jaama, kust Kaspar laupäeva hommikul kell üheksa Pärnu poole suunduma hakkab, on tulnud kohale ka vanemaid inimesi, kes viisnurgaga vedurit liigutatult, vaat et pisarsilmil kaevad.
Viisnurgal ei ole aga siinkohal mingit sisulist tähendust – küüditamiste ajal polnud teda ju olemaski ning kui Edelaraudteel otsustati masin korda teha, otsustati ta jätta täpselt selliseks nagu on. Puhas ajalugu!
Ehkki ajalises mõttes pole mõnikümmend aastat, mil Kaspar tööd ei tee, mitte midagi, ümbritseb vedurit pidevalt pildistajate plejaad, ka selleks, et iseennast koos rariteediga jäädvustada.
Vaatamata varasele ajale on kuratlikult palav. Verejanulised parmud, saadetuna kiuslikest kärbestest, kes lausa ninasõõrmetesse trügivad, on muutunud valitsevas leitsakus lausa pöörasteks, ent taamal ootava veduri juures on nendegi jaoks õhk liialt kuum.
Vedurijuhi kohuseid täidab täna tartlane Valeri Niinepuu, mees, kes ronge kolmkümmend neli aastat juhtinud ning Tallinna ja Tartu vahelisel raudteel kõiki puid-põõsaidki teab. Kui viimastel aastatel on tal umbes kord aastas õnnestunud Kaspari kabiinis istuda – olgu siis mõne ürituse raames või proovisõitudel –, siis igapäevatööd tegi ta auruveduriga veel kaheksakümnendate aastate lõpulgi.
Juhiabi ja kütja ülesandeid täidab Jaanus Tori, kes selles ametis alles mõnda aega olnud, kuid kes Kaspari remontijana masinat nii seest kui ka väljast hästi tunneb. Ütleb, et alles hiljaaegu vahetati välja terve kilomeeter Kaspari sisikonnas asuvaid torusid ehk soolikaid.
«Ainult mugavuse vahe,» üllatab Valeri Niinepuu, kui paluda tal kõrvutada kaasaegse ja vanaaegse veduri juhtimist. «Noh, eks auruvedur ole natuke jäigem, aga pole hullu, saame hakkama,» muheleb ta. «Eksootika!»
«Minu jaoks on nad samuti võrdväärsed,» ei too ka Jaanus Tori erinevusi välja. «Ükskõik, mis ajastu masinatega meil tegemist on, kõigi eest tuleb hoolt kanda. Pole vahet, kas see on 1953. aasta või 90ndate aastate diiselrong. Ainult et Kaspariga sõites võib seda juhtuda, et oled paari minutiga pealaest jalatallani tahmane, must nagu neeger!»
Nagu põrgukatlas
«Roheline, lähme!» hüüab vedurijuhi abi Jaanus, pidades silmas foorituld, mille peale tõmbab Valeri Niinepuu hooba ning luust ja lihast läbi käivat vilet kuuleb kindlasti Lellest kaugemalegi. Kaspar tonksab paigast üllatavalt sujuvalt.
Vana veduri kabiinis on kitsas ja siin valitseb sõna otseses mõttes põrgukuumus. See muutub eriti väljakannatamatuks neil hetkedel, mil Jaanus kontrollimiseks koldeava paotab ning seal lõõmava tule kuumus sekundiks-paariks kabiini pääseb. Tõepoolest nagu soome saunas!
Kuumuse leevendamiseks on veduri mõlemad uksed pärani lahti, ent korraks lööb põlevkiviõli kütusena tarvitava veduri suits kabiinigi mustaks ning võib vaid ette kujutada, millised lõhnad ja kui must oli see töö siis, kui koldesse kivisütt kühveldati. Ja kui mõnus oleks siin sõita külmal talvel!
«Põhimõtteliselt kõlbab seal põletada kõike, mis põleb,» kostab Jaanus. «Sobib isegi vana mobiiltelefon, ikka saab jälle mõne meetri edasi,» pole ta suu peale kukkunud.
Kuigi tahaks kangesti kabiini salongiks nimetada, saab üsna kähku selgeks, et on see täiesti kohatu – salongilikud mugavused puuduvad siin täiesti. Vedurijuhi abi istub vasaku, juht parema küljeakna juures, ja kuigi otse raudteele vaadata polegi võimalik, kinnitavad mehed, et nähtavus on ikkagi ülihea.
Nende käsutuses on kümneid kange, hoobasid ja osutitega venekeelseid näidikuid, mille rohkusest hakkab võhikul pea ringi käima. Ometi kinnitavad mehed, et kõigi nende hoobade ja andurite funktsiooni õpib väga kiiresti selgeks, kui õppijal huvi ja vähegi tehnilist taipu on.
Mis aga hämmastab – sõidu ajal vapub ja väriseb Kaspar nii intensiivselt, et kui ei leiaks kusagilt tuge, millest kinni hoida, tekiks püsti püsimisega probleeme. Valeri Niinepuu sõnul pole see tegelikult midagi erilist – kui veduril oleksid järel kaubavagunid, oleks sõit tunduvalt mõnusam, pealegi pole auruvedur reisirongi vagun, kus on mõnus isegi tukastada.
Kusagilt ventiilide ja hoobade vahelt tilgub aeg-ajalt vett või pihustub auru ning kõike seda saadab väga erinevate ja nii tugevate helide segu, et üksteisega suhelda saab vaid karjudes.
Ometi, nii kummaline kui see pole, hakkab kõrv selles müramöllus üsna kiiresti eristama rütmilist tšuhh-tšuhh-tšuhhi, mis kostab kusagilt väljast ja mida Ellen Niitki oma piilupardi-laulus mainib.
Valeri ütleb selle peale, et uuema aja vedurid võivad sõita seevastu vahel nii vaikselt, et suvehommikuti võib aknast isegi ööbikulaulu kuulata.
Aeg nagu rong
«Proovi täpselt neljakümnega sõita, muidu oleme liiga vara Eidaperes kohal!» hüüab Jaanus Valerile ning mõlemad nendivad, et seinale – sinna hoobade ja näidikute vahele – kuluks ajanäitaja marjaks ära. Muide, Kaspar suudab kiirust arendada kuni 80, reisirongi auruvedur isegi kuni 160 kilomeetrit tunnis.
Kel õnnestunud aga Euroopas enam kui 300 kilomeetrit tunnis sõitvate TGV-nimeliste kiirrongidega sõita, mille peaaegu hääletus vagunis istudes saab hullumeelse kiirusega liipritel tormamisest aru vaid aknast mööda libisevaid linnu ja maastikke seirates, see mõistab eriti teravalt, milline uskumatu areng loetud aastakümnetega on toimunud. Jah, TGV pole kaubarong, millega Nõukogude Liidu lõpututes avarustes kivisütt vedada, aga ikkagi! Isegi Ruja laulis kunagi, et aeg on nagu rong.
«Toonekured tee peal ees!» kostab äkitselt Jaanuse vali hääl ning Valeri laseb taas vilet. Laseb veel ja veel ja veel, sest linnud, nagu mehed omavahel möönavad, pole vist niisugust imelikku sõiduriista varem näinud ega kiirusta lahkumisega. Lendavad lõpuks ikkagi laisalt paarkümmend meetrit eemale ning näivad vedurit tõesti uudistavat.
Pool tundi pärast Lellet olemegi Eidaperes ning otsekohe ümbritseb Kasparit taas uudishimulike ja pildistajate parv. Koos meiega sõitnud, heaoluühiskonna rauge raudteesõiduga harjunud varases keskeas soomlase näole on raiutud nõnda hulgaliselt vaimustusest kantud emotsioone, et need ilmselt sinna jäävadki.
Jaanus võtab kabiinis ühe tehnikahuvilise näitsiku süllegi ning tunnistab pärast, et on ikka tore töö.
«Omavahel teinekord lõõbime, see on küll rumal sõna, aga täie pasaga kaifime seda,» sõnab Jaanus ja palub edasi anda tervitused ning tänu ka kõigile treialitele ja keevitajatele, kes vana veduri töökorda seadmisse aega ja vaeva panustanud.
Kaspari ligi neljakümnest õest-vennast on aga saanud vanaraud või monumendid rongijaamades.