Reinsalu surus läbi Rosimannuse seadusetriki idee

Argo Ideon
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Rain Rosimannus (vasakul), keda poliitika telgitaguste tundjad nimetavad Reformierakonna peaideoloogiks, ning    tema mõttekaaslane Urmas Reinsalu Isamaa ja Res Publica Liidust panid jõud kokku, et astuda vastu Keskerakonna kavale asendada Tallinna kaheksa valimisringkonda ühe suure valimispiirkonnaga.
Rain Rosimannus (vasakul), keda poliitika telgitaguste tundjad nimetavad Reformierakonna peaideoloogiks, ning tema mõttekaaslane Urmas Reinsalu Isamaa ja Res Publica Liidust panid jõud kokku, et astuda vastu Keskerakonna kavale asendada Tallinna kaheksa valimisringkonda ühe suure valimispiirkonnaga. Foto: Peeter Langovits

Õigusteadlane Urmas Reinsalu (33) on suutnud kuue parlamendiaastaga tõsta juriidilise kombineerimise Eesti poliitikas enneolematult tähtsale kohale. Ja tähtis on ka Reinsalu enda roll praegu Toompea ja Tallinna linnavalitsuse vahel pooleliolevas vaidluses Tallinna valimisringkondade pärast. «Vahetult enne valimisi kaotada ära ringkonnad on õiguslik nihilism,» on Reinsalu ja tema mõttekaaslaste kindel seisukoht.


See juhtus ühel sombusel veebruaripäeval, kui Toompeal riigikogus kogunes nõu pidama üks väike ja pahane parempoliitikute seltskond. Reformierakonna ideoloogiaplatvormi alustala Rain Rosimannus, parlamendi põhiseaduskomisjoni liige Urmas Reinsalu ning õiguskomisjoni esimees, kunagine Partsi valitsuse justiitsminister Ken-Marti Vaher (mõlemad Isamaa ja Res Publica Liidust, IRL) olid Keskerakonna peale üpris kurjad.

Opositsioon asus Tallinnas linnaosade kaotamisega muutma oktoobrikuiste kohalike valimiste süsteemi. Tehes kaheksa valimisringkonna asemele ühe, oleksid tsentristid oma šanssi valimisvõiduks märgatavalt suurendanud.

Nõupidamisel küpses idee vastata Edgar Savisaare parteile kiire seadusemuutusega, mis kohustab Tallinna säilitama senised kaheksa valimisringkonda linnaosade arvust hoolimata.
Oli vaja leida mingi juba arutusel olev seaduseelnõu, kuhu saaks asja ruttu külge pookida.
Selline variant leiti soolise võrdõiguslikkuse seaduse muudatuse näol, mida parlament peagi teist korda arutama pidi hakkama.

«Tol hetkel näis see ainus võimalus,» ütleb Rosimannus. «Tallinn tahtis muuta valimisreegleid otse vastu valimisi, mida ei luba ei põhiseadus ega riigikohtu lahendid. Meie ja IRLi poliitikute arutelu teema oli, kuidas seda takistada.»

Mitme allika sõnul tuli ideele võrdõiguslikkuse seadust ära kasutada Rosimannus, kes aga ise seda ei mööna. «Mul ei ole selle au vastu midagi, aga autorlus ei kuulu sada protsenti mulle – arutasime asja terve hulga inimestega.»

Zootehnika või hädakaitse

Igatahes ilmus vastav muudatusettepanek seaduseelnõusse juba esmaspäevaks, 16. veebruariks, ning mõjus põhiseaduskomisjoni kuuluvatele keskerakondlastele tõelise pommi­plahvatusena. Näiteks Evelyn Sepp nimetab võimuliidu sellist käiku «rahareformi tegemiseks zootehnika seaduses».

Komisjonis seaduseelnõu eest vastutav riigikogu liige oli Reinsalu. Tema jutu järgi oli niisuguse kiirkombinatsiooni ratsionaalne põhjendus vältida parlamenditöö takistamist Keskerakonna poolt Tallinna valimissüsteemi arutamisel.

«Vahetult enne valimisi kaotada ära ringkonnad on õiguslik nihilism,» põhjendab Rein­salu, kes sisuliselt võrdleb riigikogu tegevust Tallinna korralekutsumisel hädakaitsega.
Keskerakonna sihilikust takistamisest hoolimata võeti võrdõiguslikkuse ja kohalike valimiste segaseadus riigikogus 19. veebruaril võimuliidu häältega vastu.

Samasuguse hinnangu Rosimannuse-Reinsalu seadusetrikile andis president Ilves. Ta saatis märtsi algul tolle Eesti õiguspraktikas suhteliselt ainulaadse ristandseaduse kui põhiseadusevastase riigikokku tagasi.

Võimuliidu ees seisis valik, kas võtta seadus taas muutumatuna vastu või nõustuda muutmisega. Teisipäeval hääletas põhiseaduskomisjon üksmeelselt muutmise poolt – iseasi, millised muutused sisuliselt on.

Kaotajast kombinaatoriks

Urmas Reinsalu poliitilise karjääri ilmselt halvim päev oli 13. juunil 2004. Res Publica nimekirja esinumbrina ei pääsenud ta Euroopa Parlamenti ning pidi veetma järgmised päevad endale ja parteile tuhka pähe raputades. Postimehe valimisjärgses usutluses vaikis Reinsalu 20 sekundit, olles kuulnud intervjuu avaküsimust: «Miks jumal ei aidanud?»

Ometi aitas kõigevägevam selle läbikukkumisega selgelt praegust valitsusliitu. Just Reinsalu on arendanud riigikogus täiusliku kunstini kõikvõimalikud juriidilised jänesehaagid, mida konkurentide vastu pruukida.

Nendes kombinatsioonides tuleb mõelda vähemalt kolm-neli käiku ette, arvestada õiguskantsleri ja riigikohtu eeldatava seisukohaga ning sellega, mis argumente suudavad välja mõelda Edgar Savisaar ja tema parem käsi juriidilistes küsimustes Ain Seppik.

Kadriorust Lennart Meri presidendikantseleist «Äraostmatute» poistebändi liikmena poliitikasse astunud Reinsalu suutis Isamaaliidu ja Res Publica ühinemisel vältida kukkumist partei tähtsuselt kolmandasse, «tagakiusatute» leeri. Õigupoolest on tal õnnestunud suhteliselt edukalt parteisiseste rühmituste vahel laveerida ning eelkõige juurateadmisi näidates tõusta tegijaks ühendpartei tuumikseltskonnas. Praeguseks on piirid kolme IRLi alguspäevil selgelt eristunud rühmituse vahel ka tublisti hägustunud.

Tutvustades oma seisukohti käimasolevas vaidluses, kasutab Reinsalu «minu arvamuse» asemel meelsamini väljendeid «parlamendi tahe» ja «riigikogu peab asetama Tallinna käitumise mingisse õiguslikku sängi».

Järjekindlalt sama rida

Kuigi Toompea koridorides kõlab arvamusi, et kunagine Meri sisepoliitika nõunik Reinsalu viis võrdõiguslikkuse-valimisseaduse ristandit läbi surudes ellu üksnes Meri teise endise nõuniku Rosimannuse ettekirjutusi, oleks selline käsitlus ilmselt Reinsalu alahindav.

Vähemalt viimased paar aastat on ta pead murdnud, kuidas teha Tallinna valimissüsteem selliseks, et Edgar Savisaar järgmistel valimistel enam võimule ei saaks. 18. septembril 2007 IRLi Tallinna koosolekul teatas Reinsalu, et «tuleb kaitsta Tallinna põlislinnaosade Nõmme, Pirita ja Kesklinna huve» ning «tallinlased peaksid olema kohalikel valimistel esindatud proportsionaalselt, et Keskerakond ei võidaks» (EE 04.10.2007).

Reinsalu oligi põhimootor detsembris 2008 riigikogus vastu võetud seadusemuudatuse tegemisel, mis Tallinna valimiskorda suuresti muutis.

Vana korra järgi oli valimised võitnud parteil volikogu kohtade saamisel teatud preemia. See oli Tallinna juhtparteile Keskerakonnale harilikult soodne, ent tsentriste häiris hoopis teine valimissüsteemi iseärasus.

Nimelt maksis lasnamäelase hääl nendel valimistel märgatavalt vähem kui näiteks nõmmeka või Pirita elaniku hääl.

Keskerakonna tugevamaid juriste Ain Seppik kaebas viimase asjaolu üle juba 2007. aastal õiguskantsler Allar Jõksile – ning lükkas sellega veerema lumepalli, mis nüüdseks on kasvanud üheks Eesti hilisajaloo keerukamaks õigusvaidluseks. Nii karmi sõda eri võimutasandite (praegusel juhul Keskerakonna juhitud Tallinna linna ning kolmikliidu juhitud riigikogu) vahel pole siinmail ammu nähtud.

Kumbki pool ei anna järele

Urmas Reinsalu leiab, et võimutasandite omavahelised juriidilised vaidlused pole midagi ebaharilikku, ent tallegi meenub esimesena võrdluseks 1990. aastate algusest Narva ja Toompea vastasseis, mida Mart Laar saatis valitsuse eriesindajana lahendama Indrek Tarandi.

Kuidas aga praegune mäsu laheneb? Kas kohalikud valimised Tallinnas toimuvad – ja millise seaduse järgi?

Ain Seppik ütleb, et kui koalitsioon valimisteemat eraldi seaduseelnõuks ei tõsta, pole tal kahtlust, et president Ilves jätab ka taas vastu võetud variandi välja kuulutamata.

Urmas Reinsalu meelest oleks praegu sobiv kompromiss Keskerakonnaga see, kui võimuliit võtab hea tahte märgina presidendi poolt tagasi saadetud eelnõust välja osa, mis käib otseselt  Tallinna linnaosade kaotamise keelu kohta. Kuid – pange tähele – nõue moodustada Tallinnas senised kaheksa valimisringkonda jääks alles.

Põhiseaduskomisjonis Keskerakonda esindav Evelyn Sepp on sellise pakkumise peale sõjakas: «See pole tõsiseltvõetav jutt! Mis puutub valimiskorda, oleme seda valmis arutama a i n u l t eraldi eelnõuna.»

Urmas Reinsalus Keskerakonna soov pealinnas üks ringkond kehtestada seevastu mingit entusiasmi ei tekita. «Kogu minu sümpaatia juures Keskerakonna vastu – soov neile vastu tulla ei kaalu üles õiguskantsleri seisukohta ja vajadust tagada põhiseaduslikkus.»

Reinsalu lisab: «Tallinna valimiskorra küsimust on arutatud ja arutatakse nüüd riigikogus eri eelnõude näol kokku kaheksal lugemisel. See on rekord! Sealjuures meid manipuleerimises süüdistada oleks võrdlemisi silmakirjalik.»

Tagasi saadetud

Põhimõttelise tähtsusega seadused, mille president Ilves on riigikokku tagasi saatnud:
•    Keelatud rajatise kõrvaldamise seadus (2007)
•    Riigikogu palgaseadus (2008)
•    Tallinna kaheksat valimisringkonda nõudnud soolise võrdõiguslikkuse seaduse jt. seaduste muudatus (2009)

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles