Tervise arengu instituudi direktori Maris Jesse sõnul on suitsetamise vähendamisel kõige tõhusamad meetmed hinna tõstmine, tubaka kättesaadavuse piiramine, reklaami ja müügiedenduse keelamine ning suitsetamise keelamine avalikes kohtades, kuid lisaks neile on terviklikus tubakapoliitikas oluline osa ka teavitusel ja nõustamisteenustel.
Jesse ütles riikliku tubakapoliitika kontseptsiooni koostava sotsiaalministeeriumi töörühma senist tegevust kommenteerides, et kui inimesed on harjunud mõtlema suitsetamisest kui inimese enda valikust, siis tegelikult on suitsetamise proovimisel ja suitsetajaks saamisel suur mõju perekonnal ja sõpradel ehk keskkonnal, kus inimene kasvab, elab ja töötab.
«Seepärast on mõjus tubakapoliitika selline, mis loob keskkonna, mis ühelt poolt kaitseb efektiivselt mittesuitsetajaid ja teiselt poolt pakub suitsetajale motivatsiooni loobuda,» lausus ta ja kinnitas, et tubaka tarvitamisest tekkivaid kahjusid on võimalik vähendada, rakendades samaaegselt mitmeid meetmeid: piirates kättesaadavust, tagades suitsetamisest loobumise teenused ja luues suitsuvabasid keskkondi.
Meetmetest on Jesse sõnul kõige tõhusamad hind ja kättesaadavuse piiramine, millele järgnevad tubakatoodete reklaami ja müügiedenduse keelamine, suitsetamise keelamine avalikes kohtades ning tubakatoodetel pilthoiatuste kasutamine. «Kallimad vahendid on teavitus ning nõustamisteenuste osutamine tubakatarvitamisest loobumiseks, kuid needki on tervikliku tubakapoliitika olulised osad,» ütles ta.
Ta märkis ka, et kui näiteks osa hinda ja kättesaadavust puudutavate meetmete puhul on risk salakaubanduse kasvuks, siis tuleb selle riskiga tegeleda, mitte jätta efektiivseid meetmeid üldse kasutusele võtmata.
Peamistest väljakutsetest rääkides tõi Jesse esile igapäevasuitsetajate osakaalu, mis on Eestis 20 aastaga küll langenud, ehkki oodatust vähem. Samal ajal kui meeste suitsetamine on mõnevõrra vähenenud, suitsetavad naised tema sõnul varasemast rohkem, samuti on suured muudatused toimunud igapäevasuitsetajate jaotuses haridustaseme järgi.
Jesse märkis, et kui 1994. aastal suitsetas kõrg- ja põhiharidusega inimestest vastavalt 31 ja 32 protsenti, siis 2010. aastal oli kõrgharidusega inimeste hulgas 13 ja põhiharidusega inimeste seas juba 42 protsenti suitsetajaid. «Madalama haridustasemega eestimaalaste seas on suitsetamine isegi rohkem levinud kui 1990. aastate keskel,» ütles ta.
Sihtgruppidest nõuavad tema sõnul eraldi tähelepanu rasedad naised ja noored. «Noorte puhul on vaja eraldi tähelepanu pöörata ka vesipiibule ja suitsuvabadele tubakatoodetele, mille kasutamine on suurenenud ja mida peetakse ekslikult vähem kahjulikuks kui sigarette,» lausus Jesse.
Teiseks peavad mittesuitsetajad olema tema sõnul tubakasuitsu eest kaitstud. Seetõttu toetab instituut tema kinnitusel ka sotsiaalministeeriumi töörühmas arutlusel olevaid ettepanekuid keelata ja piirata suitsetamist avalikes kohtades.
«Suitsetamine on oluline õhusaastaja ka võrreldes teiste õhusaaste allikatega. Ühe uuringu järgi oli õhusaaste, mis tekkis kolme sigareti põletamisega järjest 30 minuti jooksul, kuni kümme korda suurem kui diiselmootoriga auto tekitatav õhusaaste sama aja jooksul,» tõi Jesse näiteks ning märkis, et kuigi suitsetamine on paljudes avalikes kohtades juba keelatud ja kokkupuude tubakasuitsuse keskkonnaga on vähenenud, on tase siiski veel kõrge.
Kolmandaks pidas Jesse oluliseks piirata teadlikkuse tõstmise abil kodus suitsetamist. Praegu suitsetatakse pea igas neljandas kodus, samuti suitsetatakse autodes. Ta juhtis tähelepanu, et suitsetavate vanemate lapsel on mitu korda suurem tõenäosus saada ka ise suitsetajaks ja seda juba enne 12. eluaastat. «Hädavajalik on vanemate teadlikkuse ja oskuste tõstmine, kuidas kaitsta oma last ja iseennast tubakakeemia eest,» lausus ta.
Neljandaks tuleb tema hinnangul tugevdada järelevalvet, et vähendada tubaka müümist alaealistele. Jesse viitas uuringule, mille järgi pidas 70 protsenti 15-16-aastastest õpilastest sigarettide ostmist küllalt või väga kergeks, samas kui teise uuringu kohaselt ei järginud müüjad kahel kolmandikul juhtudest oma õigust ja kohustust kontrollida noore ostja vanust.
Viiendaks on Jesse sõnul oluline tugevdada ja laiendada Eestis nõustamisteenuseid ja teavitust, et inimesed oleksid informeeritud nii tubaka tarvitamise mõjudest kui ka suitsetamisest loobumiseks abi saamise võimalustest.
Ta märkis, et kui iseseisvalt suudab suitsetamisest loobuda kolm kuni kuus protsenti suitsetajatest, siis nõustamisteenus suurendab edukust vähemalt 20 protsendini. «Nõustamisteenust tuleb laiendada, et see oleks paremini kättesaadav, muuhulgas internetis ja üleriigilise telefoninumbri kaudu,» kinnitas Jesse.
Sotsiaalministeeriumis mullu novembris loodud töörühm on seni kirja pannud kümneid ettepanekuid, mida tubakapoliitika karmistamiseks teha. Riikliku tubakapoliitika kontseptsiooni ehk niinimetatud rohelise raamatu koostamise lõpetab eri ametkondade esindajatest koosnev töörühm septembri lõpuks.
Pärast ettepanekute formuleerimist arutab töörühma välja pakutut valitsus ning seejärel hakkab sotsiaalministeerium järgmisel aastal ette valmistama vastavaid seadusemuudatusi. Tubakapoliitika ülevaatamise kohustuse pani sotsiaalministeeriumile valitsuse tegevusprogramm.