Tööinimeste auto-usk süveneb

Sulev Valner
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Repro

Tallinnas toimuv ühistranspordi radade joonistamine ja tulevikus linlastele ühistranspordi tasuta lubamine ei hiilga läbimõeldusega ning võib ühe erakonna valimiskampaania osana sellel teemal rääkimise paljudele vastumeelseks muuta. Ometi on probleem autode ja ühistranspordi kasutamise proportsioonidega Eestis tõsine ja süvenev.


Üle-eestiliselt oli murdepunktiks aasta 2006, kui isikliku autoga tööl käivate inimeste osakaal ületas esimest korda neid, kes ütlesid end kasutavat selleks ühissõidukit. Samuti ületas siis esimest korda isikliku autoga tööl käivate inimeste osakaal 30 protsendi piiri, kahel viimasel aastal on see aga juba 37 protsenti. Samal ajal on ühissõidukitega tööl käijaid jäänud veel vaid veidi üle viiendiku.

«Ega siin tegelikult midagi põrutavat ole, need tendentsid on olnud ilmsed ja samas ka üsna sarnased teiste postsotsialistlike riikide omadega,» kommenteerib Tallinna Tehnikaülikooli logistikainstituudi transpordiplaneerimise õppetooli juhataja professor Dago Antov.

Tema sõnul on enamasti tegemist sellega, et pärast piiride kadumist algab maades, kus autostumine oli piiratud – sh endise Nõukogude Liidu riikides – väga kiire autostumisprotsess, mis toob kaasa kaks tagajärge.

Esiteks, paljud loobuvad ühistranspordist, kui auto soetatud. Teiseks, kuna kasutajaid on vähem, vähendavad riik ning omavalitsused ühistranspordi mahtu, ja tekib surnud ring.

Seda perioodi iseloomustab Antovi sõnul ka suundumus, kus prognoositakse massilise autostumise kasvu – kohati absurdsete väärtusteni – ja sellest johtuvalt on perioodi transpordipoliitilised otsused autodest lähtuvad. «Mõelgem rongile näiteks viis või kümme aastat tagasi,» toob ta näite.

See-eest mingil hetkel, arvatavasti tasemel 40 sõiduautot 100 elaniku kohta, tekitab autostumine ülisuuri probleeme – peaasjalikult ummikuid, mida iganes nendeks ka ei loeta.

Ning siis, vaadates Lääne-Euroopasse, kus need asjad olid sarnased 1960.–1970. aastatel, leitakse Antovi kinnitusel, et ikkagi on vajalik ka alternatiivide arendamine – jalgratas, ühistransport jms.

 

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles