Mereväe miinilaevade divisjoni tuukrigrupi teise miinituukrimeeskonna vanema, vanemmaat Imre Alljärve sõnul on kolleegi kaotamine 18-liikmelisele miinituukrigrupile karm ja pani nooremad kollegid kaaluma, kas nad tahavad seda tööd jätkata.
Kolleeg: Knaps oli vaikne, aga heade tuukriomadustega mees
18. august 2012, 11:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Ta oli kaitseväelasena super mees,» meenutas Alljärv neljapäeval hukkunud maat Marko Knapsi, kellega kõrvuti tuukrigrupis poolteist aastat tööd tehti. «Vanemate olijate jaoks avanes ta üsna kaua, aga oli rahulik ja väga sõbralik inimene.»
Knapsi puhul jäid silma head tuukriomadused. «Just hiljuti tegime temaga tuukrigrupi ajaloos üsna keerulise laevaremonttöö – vahetasime laeva logi.» Sisuliselt tähendas töö tuukritele tundidepikkust pingutust, mille käigus kruviti laeva põhja alla oluline detail. «See oli täppistöö. Palju liimimist ja hoidmist, mis eeldab tuukrilt väga head enesekontrolli, ujuvuse kontrolli ja mõlema käega töötamist.»
Tehtu avaldas muljet Inglismaalt saabunud laevatehase esindajatele, kelle jaoks selline töö oli varem mõeldav vaid kuivdokis. Knaps ja Alljärv said laevatehase esindajatelt töö eest kutse saavutatu tähistamisele.
Knapsile saatuslikuks saanud sukeldumise päeval täitis Alljärv vaid pool tundi varem sama ülesannet 500 meetrit eemal teises miinituukrimeeskonnas.
Tal on Knapsiga juhtunud õnnetust raske uskuda, sest mehe rahulikkus andis talle vee all head eeldused ja füüsiliselt oli ta väga heas vormis. «Ta oli väga sportlik. Koos käisime isegi sangpommivõistlustel. Kehaline vorm ei saanud mitte mingil juhul olla talle takistuseks,» ütles Alljärv.
Miinituukri hukkumine on Eestis esmakordne. Seda on juhtunud naaberriikides, näiteks Lätis ja Norras. «Meie enda tuukritega on ka ette tulnud intsidente, aga mitte midagi sellist,» meenutas Alljärv.
«Nooremaid liikmeid mõjutab see tõenäolselt rohkem. Nende esimene loomulik reaktsioon oli see, et kas ma ikka tahan seda tööd enam teha.» Juhtunule vaatamata ei näinud Alljärv võimalust, et miinituukrite praegust töökorda saaks turvalisemaks muuta.