Tagasi mobiilivaatesse
Värskendamiseks tõmba

Eesti uudised

Lisatud kõne täistekst!
:

Ilves: meie mälukaotuse kiirus on mõneti ehmatav

President Toomas Hendrik Ilves ütles tänasel Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamise 21. aastapäeva vastuvõtul Kadrioru roosiaias, et on mõneti ehmatav, kui kiiresti unustame oma ajaloo.

«Tõsiasjaga, et tänapäevast rääkides pädeb võrdlus minevikuga üha vähem ja vähem, tuleb meil kohaneda,» ütles Ilves ja lisas, et see on paljuski õige ja hea. «Sest kaua me ikka jaksame oma raske mineviku üle masendust tunda? On kergem elada, kui minevik meid oma ahistuse haardest järk-järgult vabastab,» jätkas president.

«Ometi on mälukaotuse kiirus mõneti ehmatav,» ütles Ilves. «Eriti kui teame, milleni täielik unustamine võib viia.»

Ta selgitas, et tahame olla samasugused nagu meist palju rikkamad riigid. «Nii ei võrdle meiegi end praegu selle olukorraga, kus olime 20 aastat tagasi, kuigi tasuks ja reaalsuse tajumiseks peaks,» leidis Ilves.

Ta rõhutas, et kuigi me tahame olla niisama rikkad nagu Soome või Šveits, ei ole me seda ja järelikult peab keegi süüdi olema. «Ja tänase tava järgi on selles süüdi meie oma riik,» tõdes Ilves.

«Piisas põlvkonnast, et muuta kardinaalselt ühe rahva teadvust. On läinud nii, nagu 30ndatel, kui toonased andekad ja lootusrikkad noored pöörasid pahameele Pätsu režiimi suhtes Eesti Vabariigi vastu,» rääkis president.

Ta jätkas, et paljud näevad väljapääsu lahkumises, võõral maal raha teenimises ja seal õnne leidmises. «Seegi on vabadus, mille täna 21 aastat tagasi kätte võitsime. Olla või minna, ennast teostada ja raha teenida. Aga vaba juurdepääsu ülejäänud Euroopasse tõi meile seesama riik, mida tavatseme kiruda,» ütles Ilves. Ta lisas, et vabade valikute üheks kaasnähuks on sageli see, et minejad avastavad end ühel hetkel võõras riigis võõraste inimeste seas üksildast elu elamas.

Presidendi kõne täistekst

Kallid kaasmaalased,

mu daamid ja härrad,

head sõbrad.

«Minevik on võõrriik». Just selliste sõnadega algab üks briti romaan. Eesti puhul pole see lause pelk metafoor, vaid tõsiasi. Minevik ongi meile võõras riik, teistsugune riik; miski, mille jätsime koos tema tavade ja hoiakutega selja taha põlvkond tagasi.

Ometi: ka meie minevik, kivibarrikaadide ja okastraadiga raamistet reaalsus on omandamas Eesti rahva meeltes üha metafoorsemat kuju.

Täpselt niisamuti, nagu muutus 1930. aastatel kirutud niinimetet Pätsu aeg eestlaste meenutustes iga aastakümnega üha helgemaks, täpselt nii muutuvad 1991. aasta augustikuu päevad ajapikku sündmuseks, mis oma ajaloolises olemuses tundub enesestmõistetav.

Ja see oma riigi tagasisaamise loomulikkus kustutab jõudsalt noid kogemusi, mida tähendas elu võõrriigi okupatsiooni tingimustes.

Tõsiasjaga, et tänapäevast rääkides pädeb võrdlus minevikuga üha vähem ja vähem, tuleb meil kohaneda. Ja see on paljuski õige ja hää. Sest kaua me ikka jaksame oma raske mineviku üle masendust tunda? On kergem elada, kui minevik meid oma ahistuse haardest järk-järgult vabastab.

Ometi on mälukaotuse kiirus mõneti ehmatav. Eriti kui teame, milleni täielik unustamine võib viia. Me tahame olla samasugused nagu meist palju rikkamad riigid. Nii ei võrdle meiegi end praegu selle olukorraga, kus olime 20 aastat tagasi, kuigi tasuks ja reaalsuse tajumiseks peaks.

Tahame olla niisama rikkad nagu Soome või Šveits. Et me seda ei ole, veel ei ole, siis peab järelikult keegi süüdi olema. Ja tänase tava järgi on selles süüdi meie oma riik.

Piisas põlvkonnast, et muuta kardinaalselt ühe rahva teadvust. On läinud nii, nagu 1930. aastatel, kui toonased andekad ja lootusrikkad noored pöörasid pahameele Pätsu režiimi suhtes Eesti Vabariigi vastu.

Paljud näevad väljapääsu lahkumises, võõral maal raha teenimises ja seal õnne leidmises. Seegi on vabadus, mille täna 21 aastat tagasi kätte võitsime. Olla või minna, ennast teostada ja raha teenida. Aga vaba juurdepääsu ülejäänud Euroopasse tõi meile seesama riik, mida tavatseme kiruda.

Nende vabade valikute üheks karmiks kaasnähuks on sageli seegi, et minnes avastame end ühel hetkel elamas üksildast elu võõras riigis võõraste inimeste seas. 

Enesepeegelduse otsimine Lääne peeglist võiks ju väljenduda ka võõramaa elust aru saamises ja lehtede lugemises. Siis selgub, et suures osas me ühises Euroopas pole viimase 20 aasta jooksul just alati häid otsuseid langetatud.

Sellest saab järeldada üht või teist. Ka seda, et kõik poliitikaga tegelevad inimesed on rumalad. Või seda, et Eestil on tegelikult teinud palju asju päris hästi ja õigesti.

Või järeldame hoopiski peamist: kui meil, kui Eestil, on parim veel ees, siis suures osas Euroopas ei pruugi see nii olla. Ning iga mineja peaks mõtlema, kas olla osaline tulevikus või minevikus.

Mu daamid ja härrad.

Pettumus ja selle agressiivne õhutamine poliitikas ja demokraatlikus riigijuhtimises teebki mulle Eesti iseseisvuse taastamise 22. aasta künnisel enim muret. Mineviku võõrriigis ahistas meid teadmine, et me ei saanud ise midagi otsustada.

Selleks, et ise otsustada, ju tahtsimegi iseseisvat riiki tagasi.

Minevik aga elab jõuliselt edasi meile üsnagi lähedal. Seal, võõrriigis, millest eraldumist me täna tähistame. Näidis- ja nõiaprotsessid väidetavate terroristide, poliitiliste vastaste või autoritaarsuse vastu protesteerijate üle, opositsiooni tagakiusamine, ajakirjanduse ahistamine kõigis Freedom House’i poolt nimetet mittevabades ja poolvabades riikides näitavad, kui teistsugune, kui erandlik on olnud meie tee, Eesti tee.

Viimase aja naljakalt kõlavate hüsteeriliste karjete kiuste seisab meie poliitiline võim lahus õiguskaitsest. Eesti kohus ei oota, et valitsus jõuaks selgusele kohtuotsustes. Eestis on riik lahus kirikust ja kirik riigist. Riik ei sõima olümpiamängudel medalita jäänud sportlasi ja nende treenereid läbikukkujateks.

Eesti pole kedagi petnud. Eesti on selline, nagu me seda viimase kahekümne aastal jooksul oleme valinud olema.

Head kaasmaalased.

Valides Euroopa Liitu, valisime me, muuseas nüüdseks juba üheksa aastat tagasi, vabaduse. Valisime lisaks oma põhiseaduslikele vabadustele ka vabaduse reisida, töötada, teha kaupa ükskõik kus Euroopas.

Eesti on EL liikmeksolekust palju kasu saanud, ka rahalises mõttes. Kõik me oleme liikunud teedel, lasknud läbi peo viljapäid, imetlenud koolikatuseid ja lugenud selle toreduse kõrvalt suurte tähtedega kirjutatut: «loodud Euroopa Liidu abil».

Pole kahtlustki: me oleme Euroopast palju saanud. Ning rahast olulisemgi on vabaduse ja kindluse tunne, mida me ikka veel oskame ära tunda.

Ent kas me oleme sama lahked andma? Uskuge mind, Euroopa finantsstabiilsuse rakendused oleks sündinud ka Eesti osaluseta. Selles pole küsimus.

Küsimus on selles, kas me tahame olla osa lahendusest? Kas meil oma kogemuste ja teadmistega on midagi lisada Euroopa kujundamisse, nagu see iga päev, iga tund toimub? Kas me oleme, lühidalt, eurooplased?

See väljendub oskuses ja tahtmises teiste peale mõelda, teiste muresid mõista. Ma olen juba tänanud Riigikohut 20 aasta kõige põhjalikuma põhiseaduse järelevalve menetluse eest Euroopa Stabiilsusmehhanismi küsimuses.

See menetlus jõudis järeldusele, et ESMi lepingu saab ratifitseerida ning Eesti kogu eurotsooni solidaarsusega liita meid juba 20 aastat tublisti teeninud põhiseaduse raamides.

Ärme unusta sedagi, et Euroopa on suuresti intellektuaalne projekt kinnistamaks demokraatiat mandril, mille kogemus sellega on olnud heitlik.

Euroopa ühinemise lugu on edulugu pigem eelduste kiuste kui nende tõttu. Kultuurilisi, rahvuslikke, ajaloolisi ja poliitilisi jõude, mis kisuvad Euroopat pigem lahku kui kokku, on endiselt palju.

Odav ja ohtlik on lasta ennast nendest kaasa tõmmata, isegi intellektuaalselt. Aga selle tulemusena võime end ise lõhki kiskuda. Ärme siis tee seda.

Ent, head sõbrad, kutsun teid kõiki – poliitikuid, vabakondi, meie kultuurieliiti, iga kodanikku – julgelt oma mõtteid mistahes teemal välja ütlema.

Sest kui me oleme vait ja ei räägi, kui me kirume endamisi või anonüümselt, siis võibki me ühiselt taastatud ja tehtud riik muutuda võõrriigiks.

Millekski kaugeks ja mitte huvitavaks nähtuseks.

Ja on äärmiselt kahtlane, kas see toob meile, nurisejatele, koju kätte Soome ja Šveitsi. Pigem midagi muud, mis meile hoopis lähemal ja minevikust tuttav.

Hoidkem end selle eest. Hoidkem elus oma minevikust pärit teadmisi ja kogemusi. Hoidkem seda rõõmu, mis meid valdas, kui seisime taastatud vabaduse, oma iseseisvuse, oma uuesti kätte võidetud riigi lävel täna 21 aastat tagasi. Aidaku see ühine, meis paljudes surmani elav emotsioon meid üle raskustest ja pettumustest.

Head Eesti iseseisvuse taastamise aastapäeva. Elagu Eesti!


Logi sisse:
Vaata kommenteerimise tingimusi | Näita e-maili avalikult:
mehed võeti riigikogus ette
Sponsoreeritud artiklid
koolitulistamise järel
laulusaade
õrritav idanaaber
PALESTIINA TUNNUSTAMINE
viljandi tragöödia järel
arvamusplats
Gamefriik
Telli Postimees endale koju
Kuuluta Postimehe paberlehes
Päevakava
Viimased uudised
Tervis
Majandus24
Sport
TallinnCity
Naine
48h populaarsemad teemad
Maailm
Tarbija24
Arvamus
VIIMASED GALERIID
Postimees +
SOOV.EE
Juhtimine
Sünnipäevad

Palju õnne!

Lehte Hainsalu (Sööt)

76

Lehte Hainsalu (Sööt)

kirjanik

Iivo Nei, 83

maletaja

Mart Helme, 65

diplomaat ja poliitik

Maara Vint, 59

graafik

Horoskoop
Tartu Postimees
60 PLUSS
Pärnu
Viljandi
Rakvere
Paide
VALGA
Top lood
Top kommentaarid
Arhiiv
Pilt.postimees.ee viimati lisatud
kasutaja raul1972 galeriist
Valuutakursid
USD
0,794 EUR
GBP
1,27 EUR
LTL
0,29 EUR
SEK
0,108 EUR
RUB
0,019 EUR
=
Kursid seisuga: 30.10.2014
Postimehe google+ leht