President Ilvese väljapraagitud skandaalne võrdõiguslikkuse-valimisseadus pole Eestis kaugeltki esimene omataoline. Kummaliste kombineeritud seaduste ajalugu ulatub isegi ülemnõukogu päevadesse.
Seadusi on varemgi kärata ristatud
16. märts 2009, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tänavu 18. veebruaril, kui opositsioonisaadikud pidasid riigikogus tuliseid kõnesid Urmas Reinsalu organiseeritud kambaka ja toore jõu vastu (sõnastus Marika Tuusilt), võttis puldist sõna ka Keskerakonna raudvara Heimar Lenk.
«Kui ma vaatan endiste riigikogu koosseisude tööd ja loen neid asju, siis on päris huvitav mõningaid asju meenutada ja vaadata. Aga on piinlik, et selles koosseisus, kus mul on au olla, sellised koledad asjad juhtuvad,» ütles ta.
Tõepoolest, Lenk polnud siis rahvaesindaja ega saanud meenutada riigikogu kaheksandat koosseisu, kes pookis samuti kiire valimiskorra muutuse absoluutselt asjassepuutumatu eelnõu külge.
Supi-valimiste seadus
Nimelt algatas Mart Siimanni valitsus detsembris 1998 eelnõu, et toita kõiki Eesti piiriametnikke nende teenistuse ajal tasuta supiga. Selleks tuli muuta kehtinud avaliku teenistuse seadust, asja kandis riigikogus ette põllumajandusminister Andres Varik.
Ees olid aga 1999. aasta kevadised parlamendivalimised. Supieelnõu esimese lugemise möödudes olid riigikogu poliitikud avastanud, et riigiametnikele on kandideerimine keeruliseks tehtud. Toonase avaliku teenistuse seaduse paragrahv 108 lõige 5 keelas kandideerivatel ametnikel valimiskampaania ajal oma ametnikutööd teha.
See oli pinnuks silmas kõigile parteidele, kes tuntud ametnikke oma ridadesse värbasid. Veterinaar- ja fütosanitaarametnike lõunasöögi eelnõusse ilmus niisiis enne teist lugemist üks peaaegu tähelepandamatu parandusettepanek – paragrahvi 108 lõige 5 tuleb tunnistada kehtetuks. Ning seda juba tagasiulatuvalt 1. detsembrist 1998, et ametnikud võiksid rahulikult riigikogusse kandideerida ja samal ajal oma ametnikupalka edasi saada.
Kavala kiirparanduse autoriks oli Reformierakonna peasekretär Heiki Kranich. Ning ehkki tegu oli ühe ja sama seaduse parandamisega, oli see sisult ometi täpselt samasugune ristand nagu tänavu veebruaris suure mürtsuga Toompeal arutatud pealinna valimiskorra seadus.
Erinevalt praegusest ei tõusnud keegi 1998. aastal barrikaadidele, et kaitsta opositsiooni õigust osaleda valimiskorra muutmise arutelus algusest peale. Avalikult tõstsid nurinat vaid kaks saadikut. Keskerakondlane Olav Anton ütles 29. detsembri debatil: «Arutasime siin toitlustusprobleeme, kuid väga huvitavalt, kodukorda rikkudes viidi asi põhiseaduskomisjoni ning arutama hakatakse hoopis midagi muud, mis on palju tähtsam.»
Toomas Alatalu Koonderakonnast teatas: «Mina ei ole põhimõtteliselt nõus tollipunkti sildi all lahendama poliitilisi küsimusi.»
See protest kõlas aga kurtidele kõrvadele. Hääletusel asusid Kranichi seadusetrikki toetama ka mitmed keskerakondlased: Siiri Oviir, Aino Runge ja Liina Tõnisson. Keegi neist ei öelnud Evelyn Sepa kombel, et ei tohi teha rahareformi zootehnika seaduses.
Järgnenud lõpphääletusel toetas 1998. aasta hübriidseadust isegi 64 riigikogulast, vastu hääletas Alatalu üksi. President Lennart Meri kuulutas jaanuaris 1999 seaduse välja. Järgnenud valimistel tuli võimule Mart Laar.
Vanasti ristati rohkem
Supiseaduse poliitiliseks teinud paranduse autor Heiki Kranich meenutab, et sisulised vaidlused selles asjas vaieldi tookord väljaspool parlamendisaali. «Esitasin selle paranduse, kuna mina olin partei peasekretär. Usun, et selle asjus konsulteeriti kõigi erakondadega,» ütleb ta.
Kranich lisab, et tema mäletamist mööda oli täiesti erinevate muudatuste kokkupanek mingisse eelnõusse riigikogu algperioodil üpris sagedane. Eriti aga 1992–1994 aastatel. «Riik oli noor, palju seadusi tuli ümber teha,» nendib Kranich.
Mingit vastasseisu need asjad Toompeal vanasti ei tekitanud. Hiljem muutusid nad ka harvemaks, kuna seesugust kombineerimist ei peetud enam heale tavale vastavaks.
Keskerakonna legendaarne peasekretär Küllo Arjakas meenutab aga, et suurem võitlus hübriidseaduste vastu peeti Toompeal juba ülemnõukogu päevil. «Juba siis saadi aru, et see pole sisuliselt põhjendatud,» ütleb ta.
Aeg-ajalt katsetasid saadikud lubatava piire ikka, ning ka 1998. aasta hübriidseadus võis Arjaka hinnangul olla üks selliseid erandeid. «Miks see keeld ametnikel kandideerimise ajal töötada üldse oli – see teema võis olla nn hallis tsoonis ja jääda algul kahe silma vahele,» pakub Arjakas.