Riigikontroll leiab, et haridus- ja teadusministeerium pole suutnud edukalt kasutada tulemusnäitajaid kõrgkoolide rahastamisel, kuid sellele vaatamata soovib taas minna üle tulemusnäitajatel põhinevale rahastamismudelile. Kõrghariduse uue rahastamismudeli rakendamise ümber on palju ebaselget.
Riigikontroll auditeeris viimati kõrghariduse rahastamise korraldust 2008. aastal ning juhtis haridus- ja teadusministeeriumi tähelepanu sellele, et riikliku koolitustellimuse põhine rahastamissüsteem tegelikkuses ei tööta, st ülikoolid ei saa tagada ette nähtud arvul lõpetajaid.
Lõpetajate hulk ei sõltu ainult ülikoolide tööst ning üksnes lõpetajate arvu alusel raha jagamine võib kaasa tuua õppekvaliteedi languse. Kõrgkoolide rahastamine tegelikult ei sõltunudki sellest, kas riik sai kokkulepitud hulgal lõpetajaid. Seetõttu oli haridus- ja teadusministeerium sunnitud kõrghariduse rahastamissüsteemi muutma.
Alates 2009. aastast püüdis haridus- ja teadusministeerium probleemi lahendada, sõlmides kõrgkoolidega tulemuslepingud, milles lisaks lõpetajate arvule plaaniti kokku leppida ka muudes tulemusnäitajates.
2012. aastal uuesti kõrghariduse rahastamist auditeerides pidi riigikontroll tõdema, et olukord pole paranenud. Haridus- ja teadusministeerium ei ole seadnud kõrgkoolidele rahastamisel muid tulemusnäitajaid peale lõpetajate arvu. Rahastamine on jätkunud väljakujunenud rutiini alusel.
Rahastamist ei korrigeeritud vaatamata sellele, et kõrgkoolid polnud suutnud täita nendega sõlmitud tulemuslepinguid.
Samas jätsid kõrgkoolid ainuüksi 2008/2009. õppeaastal täitmata riiklikku koolitustellimust enam kui 20,9 miljoni euro eest. Kõige suuremad probleemid riikliku koolitustellimuse täitmisega on just riigile prioriteetsetes valdkondades: loodus- ja täppisteadused ning tehnika, tootmise ja ehituse valdkonnas.
Riigikontrolli haridusvaldkonna auditijuht Külli Nõmm nentis, et võrreldes varasemate aastatega on siiski olukord paranenud ning rõõmu teeb edasiminek doktoriõppes, kus 2008/2009. õppeaastal suudeti koos riigieelarvevälise õppe lõpetanutega täita riiklikku koolitustellimust 68 protsendi ulatuses (2005/2006. õppeaastal oli vastastav näitaja kõigest 55 protsenti).
10. mail 2012. aastal võttis riigikogu vastu uue ülikooliseaduse, rakenduskõrgkooliseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse, millega oluliselt muudetakse senist kõrghariduse rahastamise korda ning riiklik koolitustellimus asendatakse tulemusnäitajatel põhineva tegevustoetusega. Iseenesest on muudatused vajalikud, kuid riigikontroll näeb nende rakendamisel mitmeid probleeme.
Siiani puudub haridus- ja teadusministeeriumil edukas kogemus, kuidas paljude tulemusnäitajate alusel kõrgharidusele raha jagada, mistõttu on keeruline hinnata, kuidas ministeerium sellega toime tuleb. Pealegi on uue korra rakendamiseks jäänud aeg niivõrd lühike, et pole võimalik uut rahastamismudelit katsetada.
Kõiki uues ülikooliseaduses toodud tulemusnäitajaid ei ole võimalik tegelikkuses piisava kindlusega hinnata. Endiselt on ebaselge, kas ja kuidas hakkab riik reguleerima, kui palju mingi eriala spetsialistide koolitust tellida. Pealegi on ülikoolidele lubatud miljoneid eurosid lisaraha juba enne, kui mingites tulemusnäitajates üldse kokku lepitakse. Seetõttu näeb riigikontroll ohtu, et uus rahastamissüsteem toob küll suurema halduskoormuse nii kõrgkoolidele kui ka ministeeriumile, kuid see on läbipaistmatu ega pruugi kaasa aidata sisulistele muudatustele kõrghariduses.
Riigikontrolli tulemusauditi osakonna peakontrolör Tarmo Olgo nentis, et kõrgharidust ootavad ees huvitavad ajad.
«Kõrgharidusreformi võiks praegu võrrelda hoonega, mida püstitatama hakates pole tehniline lahendus paigas,» ütles Olgo. «Uus ülikooliseadus võeti küll vastu, kuid uue rahastamismudeli täpset sisu ei ole haridus- ja teadusministeerium siiani avalikkusele tutvustanud ning seda alles töötatakse välja. Minu varasemad kogemused näitavad, et hästi toimiva tulemusjuhtimissüsteemi arendamine võtab aastaid, kuid kõrgkoolide tulemusrahastamine peaks rakenduma juba järgmisel aastal.»
Samuti leidis riigikontroll, et avalik-õiguslike ülikoolide finantstervis on praegu rahuldav ja majandamisega tullakse üldiselt hästi toime, kuid tulevik on ebakindel, sest pole selge uue rahastamiskorra mõju ülikoolide tuludele.
Kui praegu moodustavad tulud riiklikust koolitustellimusest suurematel ülikoolidel 30 protsenti tuludest, siis tulevikus peaks see osatähtsus eeldatavasti kasvama. Suurimad finantsriskid peituvad tulevikus aga investeeringutest tulenevates majandus- ja amortisatsioonikulude kasvus ning kasvavas palgasurves.