Hoolimata asjaolust, et Afganistanis teenib jätkuvalt umbes 80 0000 ameeriklast, huvitab see sõda Ühendriikide avalikkust vähe, nendib tänases Wall Street Journalis sõja-ajaloolane Max Boot. Tema hinnangul võib just avalikkuse apaatia pakkuda võimalust Afganistanis toimuva vähegi õigemale kursile suunamiseks.
Boot tõi üleüldise huvipuuduse näiteks asjaolu, et Rajiv Chandrasekarani 2006. aastal ilmunud Iraagi sõja teemalist raamatut «Õukonnaelu Smaragdlinnas» on müüdud üle 120 000 eksemplari, sama autori kahe kuu eest ilmunud Afganistani-teemalist teost «Väike Ameerika» aga laias laastus umbes 5000 eksemplari.
«Avalikkus pöörab nii vähe tähelepanu, et isegi menuautorite rünnakud praegusele konfliktile lastakse mööda kollektiivse õlakehitusega,» leidis Boot.
Afganistanis teenib jätkuvalt üle 80 000 USA sõjaväelase, kellest paljud panevad oma elu ohtu igapäevaselt. Booti hinnangul katavad uudised Afganistanis toimuvat aga hõredalt, pakkudes infot vaid selliste katastroofide kohta nagu afgaani vägede rünnakud neid koolitavate NATO sõdurite vastu või terrorirünnakud Kabulis, mis mõlemad kinnitavad tunnetust, et see sõda on kaotatud.
Sõtta mindi suure toetusega
Boot meenutab, et 2001. aasta oktoobris alanud Afganistani sõda oli oma algusaegadel üks suurima toetusega võitlusi, millesse USA läbi ajaloo on suundunud: pärast 11. septembri rünnakuid olid pea kõik ameeriklased sõttamineku poolt.
«Kuid kui Taliban langes palju kiiremini ja lihtsamini kui oodatud, tekkis enesega rahulolu,» jätkab ta. «Olles veendunud, et sõda on läbi, keeldus president George W. Bush andmast Afganistani valitsuse ja julgeolekujõudude ülesehituseks vajalikke ressursse. See andis end Pakistani varjupaikades kindlustanud Talibanile avangu tagasitulekuks.»
Et 2008. aastaks oli Afganistani olukord käest ära libisemas, lubasid sinna lisaressursse mõlemad presidendikandidaadid – nii vabariiklane John McCain kui demokraat Barack Obama. Võitjaks osutunud Obama ka täitis lubaduse ning peaaegu kolmekordistas Afganistanis teenivate vägede arvu 34 000-lt 100 000-le.
President saadab vägesid, aga ei selgita
«Kuid Obama vägede juurdeviimine ei tõstnud seda sõda Ameerika poliitikas esiplaanile ja keskele,» nendib Boot. «President on valmis saatma vägesid võitlema, aga mitte rääkima sellest, miks nad võitlevad ja kuidas nende võitlus edeneb. Tema tänavune ainus oluline Afganistani puudutav kõne oli 1. mail, tähistamaks Kabuliga strateegilise partnerluse leppe sõlmimist.»
Boot oletas, et Obama ei taha Afganistanist rääkida seetõttu, et tal pole selle kohta pakkuda selget sõnumit – tema põhjendus vägede juurdesaatmisele oli Al Qaeda ning ta ei ole kunagi rääkinud Talibani ehk tegeliku vaenlase alistamisest ning on eitanud, et USA väed tegelevad seal mässutõrje ja riigiehitusega, mida nad seal ju tegelikult teevad.
Booti hinnangul on olnud ambivalentne ka Obama juhtimine. 2009. aastal nõustus ta vägesid juurde saatma, kuid väiksemal määral kui seda soovitasid kindralid. Seejärel otsustas ta juurde viidud väed tuua tagasi kiiremini kui seda soovitasid kindralid.
Sõjaajaloolase hinnangul on Obama Afganistani osas muutunud endale ebatüüpiliselt vaikseks. Vaiksed on ka kõik teised – liberaalid on sõjale vastu, aga ei ütle midagi, sest selle pidamist juhib üks nende endi ridadest, konservatiivid tunnevad end halvasti, sest nende arvates ei pinguta president võidu saavutamiseks piisaval määral, kuid samas vaikivad ikkagi, sest nad pole kindlad, millist alternatiivi pakkuda.
«Keda huvitab?»-sõda
«See teeb Afganistanist «Keda huvitab?»-sõja,» resümeerib Boot. «Tundub, et [huvituvad] vähesed, välja arvatud sõjaväelased ja nende pered. New York Times/CBS Newsi ja teiste küsitluste kohaselt leiab rohkem kui 60 protsenti ameeriklastest, et USA ei peaks Afganistanis sõdima, kuid selles vastasseisus pole intensiivsust. Pole sõjavastaseid marsse ning sõda pole valimiste küsimus. Peaaegu tundub, justkui seda sõda polekski.»
«Ideaalis peaksid USA sõdurid võitlema täierinnalise kodumaise toega. Kuid avalikkuse apaatia ei pruugi ilmtingimata olla sõjapingutusele surmav. See pakub isegi potentsiaalset võimalust panna asjad Afganistanis õigele teele – või vähemalt nii õigele kui nii hilises faasis võimalik on,» kirjutab Boot.
Ta soovitab pärast 2014. aastat jätta vähemalt 30 0000 USA sõdurit Afganistani. Booti hinnangul võib selle võimalikuks teha just praegune apaatne atmosfäär – et avalikkus pole eriti teadlik ka Kosovosse, Lõuna-Koreasse ja Siinai poolsaarele saadetud vägedest, võiksid ameeriklased Afganistani jääda aastaiks, juhul, kui sealt ei tuleks palju ohvreid.