Simm: ma tahtsin sellest jamast juba ammu lahti saada

Risto Berendson
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Septembri lõpus parklas ootamatult kaitsepolitseinike piiramisrõngasse            jäänud Herman Simmi väitel oli vahistamine Keilas Rõõmu kaubamaja esises parklas talle teatud mõttes kergendus, sest ta oli sellise võimalusega arvestanud juba mõnda aega.
Septembri lõpus parklas ootamatult kaitsepolitseinike piiramisrõngasse jäänud Herman Simmi väitel oli vahistamine Keilas Rõõmu kaubamaja esises parklas talle teatud mõttes kergendus, sest ta oli sellise võimalusega arvestanud juba mõnda aega. Foto: Kaader kaitsepolitsei videost

Riigireetmises süüdi mõistetud Herman Simm õigustab kuritegu vajadusega kaitsta lähedasi. Ehkki Simm on päri saadud 12-aastase vanglakaristusega, ei ole ta nõus kõikide esitatud süüdistustega.

«Ma tahtsin sellest jamast ammu lahti saada,» kommenteerib Vene agendina töötamist esimest korda pärast riigireetmises süüdimõistmist avalikkuse ees suu avanud Herman Simm.
Psüühilise vabanemiseni jõudis Simm viis kuud pärast vahistamist, kui kohtuotsus oli langetatud. Selleks ajaks oli ta aga näo poolest justkui kümme aastat vanemaks jäänud ja tervise kaotanud.
Kui võrrelda varem avalikustatud seletusi ja Simmi praegusi väiteid, on selgelt näha, et need ei jookse üks-ühele kokku. Kas püüdis prokuratuur Simmi moraalset süüd suurendada või püüab Simm tagantjärele oma tegude tähtsust hoopis vähendada, saavad tulevikus teada need, kes Simmi uurimistoimikuid lugema pääsevad.
Miks läks Simm Eesti üldsust solvanud koostööle Venemaa välisluurega, pole endise politseijuhi advokaadi Owe Ladva väitel võimalik üheselt öelda.
«Jutud tunnustamisvajadusest, virtuaalsetest aukirjadest ja rahast kui motivaatorist ei kattu kindlasti tegelikkusega,» tutvustab Ladva Simmi seisukohti. «Kõige tõelähedasem on versioon vastaspoole šantaažist. Herman on oma teguviisi õigustanud väitega, et ta tegi seda vaid selleks, et kaitsta sel moel oma lähedaste julgeolekut.»
Mida Simm täpselt selle all mõtles ja millega Vene luure tema lähedasi ähvardada võis, Simm otse välja öelda ei taha. «Kuigi ta on uurijaga ülekuulamistel väga elavalt vestelnud, pole ta väga aldis selle põhjenduse tagamaadest rääkima,» ütleb kaitsja.
Selle nädala esmaspäeva hommikul Tallinnast politsei arestimajast Tartu vanglasse karistust kandma viidud Simm loobus viimasel hetkel isiklikel põhjustel Postimehe küsimustele otse vastamast, mistõttu kaitsja tema selgitusi vahendama pidi.
Simmi sõnul ei saa temast rääkida kui klassikalisest KGB agendist. Ta tunnistab oma kokkupuudet Nõukogude Liidu julgeolekuteenistusega ajal, kui ta töötas miilitsas ja teda kaasati salajastesse operatsioonidesse, mistõttu ta andis vaikima kohustava allkirja. Sellega Simmi väitel tema kokkupuude eriteenistusega ka piirdus.
Et Simm pole kunagi olnud KGB palgal, on ilmselt ka põhjus, miks mees ei kasutanud 1997. aastal kaitsepolitsei poolt avalikult kõigile Eesti elanikele pakutud võimalust oma kaastööst KGBga teada anda ja sealjuures anonüümseks jääda.
Kaitsja sõnul nõustus Simm küll talle kohtus kokkuleppe korras mõistetud 12 aasta pikkuse vangistusega, ent see ei tähenda, et mees nõustuks kõigega, mida uurijad talle süüks panevad.
Simm ei ole näiteks nõus kohtuotsuses fikseeritud faktiga, et ta teenis üle kümneaastase tegutsemise jooksul kriminaaltulu 1,3 miljonit krooni. «Herman ei ole nii suure summaga kindlasti nõus, kuid see oli asi, millest uurijad ei soovinud mingil juhul taganeda,» ütleb kaitsja.
Simm pole samas aga kindlasti end uurimise ajal õigeks meheks pidanud ega oma käitumist ainult õigustanud. Pigem on Simm tehtut siiski kahetsenud. «Ta on juhtunu pärast korduvalt kahetsust avaldanud, ent öelnud uskliku inimesena samas, et lõplikku õigust tema tegude üle mõistab siiski jumal taevas,» vahendas kaitsja Simmi seisukohta.
Paljudest asjadest ei saa Simm rääkida temal lasuva riigisaladuse kaitse kohustuse tõttu. Nii jäävad vastuseta küsimused, kuidas ta salajasi dokumente kaitseministeeriumist välja toimetas ja mida pidanuks ministeerium spionaažiohu vähendamiseks ette võtma.
Samamoodi jääb saladuseks, kuidas Vene luure kontaktisikud temaga ühendust võtsid ja omavahelist sidet peeti. «Ma võin öelda niipalju, et ise ei pakkunud Simm ühtegi materjali, see oli ikka vastaspoole huvi,» ütleb Ladva.
Simmi väitel oli ta vahistamiseks ehk vahelejäämiseks sisimas ammu valmistunud ja seetõttu ei tulnud kinnipidamine septembri lõpus mehele sugugi üllatusena. Koos abikaasa Heetega pühapäeva pärastlõunal heatujuliselt vesteldes Keilas asuvast Rõõmu kaubamajast autosse jalutanud Simm tassis toidukotte ja abikaasa kandis vastostetud kringlit.
Parkimisplatsil Simmi maasturi juurde sõitnud ning autost välja hüpanud kaitsepolitseinike ilmumisest oli Simm küll kohmetunud, kuid astus siiski naeratavana ja viisakana vastu puiklemata ja midagi küsimata arreteerijate autosse. Kohmetu näis ka Heete, kes kringli ja abikaasa käes olnud toidukotid autosse poetas.
Simm kinnitas, et autoparklas tema tee tõkestanud kaitsepolitseinike väljailmumine ei tulnud sugugi nii suure üllatusena, kui arvata võiks. «Ma tahtsin sellest jamast juba ammu lahti saada,» teatas Simm.
Kui karistus oli kindlaks määratud, tabas Simmi kaitsja väitel otsekui psühholoogiline vabanemine. «Enne seda ei soovinud ta avalikkusele mingit sõnumit anda,» ütleb kaitsja.
Simm teadvustab endale, et tal on Vene spiooni ja agendi silt elu lõpuni kaelas, ning ta on sisimas sellega leppinud. Tema ainus palve avalikkusele ja meediale puudutab tema perekonda. «Aga jätke palun minu abikaasa ja lähedased selles asjas rahule, neil pole selle looga mingit pistmist,» lausub ta.
Kas praegu oma uue kinnipidamiskoha Tartu vanglaga kohanev Simm kirjutab värvikast elust miilitsatöötajana, politseijuhina ja superspioonina kunagi ka rahvusvahelist edu tõotavad memuaarid, on kaitsja väitel veel vara öelda.
«Tal on see mõte peast läbi käinud, ent vähemalt praegusel hetkel pole see aktuaalne. Kuid see ei tähenda, et ta seda teha ei võiks,» ütleb kaitsja.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles