Kevadtalvine rattasõit – mitte ainult hulludele

Kui Paul Lõiv lihtsurelikele vastikult naha vahele pugeva külma-tuulise ilmaga rattasadulasse istub, kinnitab ta kummagi pahkluu külge väikse aku. Arvestades, et Lõiv teenib igapäevast leiba auto- ja koduaudioseadmete müügi ja paigaldusega, võiks oletada, et ta on leidnud või leiutanud mingi perpetuum mobile, mis jalgu iseenesest ringi ajab.

Päris nii see pole, kuid oma oluline roll, et jalad kevadtalvel piisavalt kaua tööd jaksaksid teha, on neil akudel ometi. Nende juurest jookseb juhe Lõivu rattakingadesse, otse nende talla alla.

Nüüd ei pea ilmselt olema tehnikafriik, et taibata, mis eesmärki nood akud jahedal aastaajal teenivad. Jah, küllap aimasite õigesti: need aitavad jalgu soojas hoida, nii et treenida kannatab ka miinuskraadidega. Kui soojendus maksimumi peale keerata, kestavad akud tunni, aga kui hoida mõõdukamat temperatuuri, saab teha lausa kahe- või koguni kolmetunnise treeningu.

Seesugused tehnoloogilised uuendused tähendavad, et ratta sõit pole enam sugugi üksnes südasuvine ala, vaid seda saab tahtmise korral – ja muidugi vaba raha olemasolu korral, sest elektrilised tallasoojendajad maksavad ligi 1600 krooni – harrastada ka keset karmi talve. Paadunud rattasõitjad teavad, et pedaalimisega leiba teeniv Allan Oras pidi trennis käima koguni 10–15 külmapügalaga.

Vana ratas käib kah. Aga nagu näitab kuus aastat töö kõrvalt maanteesõitu harrastanud 36-aastane Lõiv, pole talviti sadulasse hüppamine põrmugi üksnes proffide privileeg.

Näiteks eelmine aasta – tõsi, siis oli lund vähem kui sel talvel – oli ta märtsi keskpaigaks asfaldil kogunud juba poolteist tuhat kilomeetrit. Tänavu lükkas ta ratta õue ülemöödunud nädalavahetusel, mil enamik kestvussportlasi suusatas Haanjas paksul lumel võidu 40 km, ning on nüüdseks saanud sadulas kirja 350 km.

Mõistagi ei trööpa ta kevadtalvistel teedel oma parimat sõiduriista – sool ja sodi, liiv ja kivikesed lõhuks selle kallid mehhanismid. Roostepisiku külgepookimisest rääkimata. Praegusteks sõitudeks kasutab ta vana ratast, mille külge saab kinnitada suured porilauad, et mitte iseennast ja tuules istujaid lakkamatu porilaviiniga kostitada.

Hoolimata soojendusega taldadest tõmbab Lõiv jalga paksud suusasokid ning rattakingade peale veel vett ja tuult tõrjuvad katted. Kui sellegipoolest peaks külm varbaid näpistama hakkama, tuleb sadulast maha ronida ja pisut joosta. Erinevalt Orasest tema suurema kui viiekraadise külmaga ratta seljas siiski välja ei lähe.

Jalga tõmbab Lõiv tuulekindlad soojad püksid – nende alla lähevad strateegiliste kehaosade turvamiseks veel lühemad püksid – ning selga higisärgi, selle peale pikkade käistega rattasärgi ja kõige peale nn termotagi, mis rinna pealt kaitseb iilide eest ja selja pealt laseb ihul hingata. Ent arvestades, et rattasõidul ülakeha tööd ei raba, on oluline sõidutempoga reguleerida, et külm ei hakkaks. Sest kui hakkab, nendib Lõiv, on sportlaskeeles öeldes tulemuseks kiire kustumine.

Pudel selga. Kindad, rõhutab Lõiv, peavad tingimata ulatuma üle randme ning sõrmeotstesse peab jääma vaba ruumi, sest vastasel juhul haarab pakane sealt kohe naksti! kinni. Kiivri alla käib suusamüts, mis ulatub üle kõrvade. Mõned kannavad talvel ka maski, aga Lõiv mitte, sest tema nägu külma suurt ei pelga. Ent prillid paneb ta küll pähe, sest muidu on jaheda tuule tõttu silmad alalõpmata vesised.

Joogipudelit ei kinnita ta raami külge, vaid hoiab särgi tagataskus ihu ligi. Sedasi püsib kosutav vedelik tükk aega soe.

Kuigi möödunud nädalavahetusel tegi Lõiv semudega 115-kilomeetrise rattaringi, on temagi kannatusel kevadtalviti piir. Sel nädalal on valitsenud eriti sandid ilmad – kõige hullemad, mis rattureid võivad tabada. Lörtsi sajab ülalt ja vett pritsib ratta alt. Nõnda pole Lõiv saanud kilometraaži suurt kasvatada.

Ja üleüldse, väidab ta, pole mõistlik rattaga enne maanteele ronida, kui teeperv on jääst ja lumest vaba ning valgest äärejoonest saab turvaliselt paremale tõmmata. Kui ei saa, seirab oht, et mööduvate autode eest libedale teeservale keerates leiad end ootamatult külili maast.

Sellist tehnoloogiat, mis siis märjaks lörtsitatud riided ja keha kiiresti kuivataks ning üles soojendaks, pole – erinevalt tallasoojendajaist – veel leiutatud.

VeloSpetsi rattapoe juhataja Priit Kalja jagab soovitusi, mismoodi sõita kevadtalvel rattaga nii, et ära ei külmuks.

•    Riietumine olgu kihiline: pikkade varrukate ja kraega alussärk, selle peal tavaline rattasärk, kõige peal tuult pidav termojakk ning vajadusel selle peal veel vest.

•    Jalga tuule- ja veekindla esiosaga soojad püksid. Kui neil tagumikupolster puudub, siis tingimata panna hõõrdumise vältimiseks alla polstriga rattapüksid. Kes tahab soojad pesupüksid jalga tõmmata, ärgu pangu neid lühemate rattapükste alla – taas võib tekkida jalge vahel hõõrdumine.

•    Rattakingade peale tõmmata kindlasti vett ja tuult tõrjuvad katted, ilma milleta võib jalgadel hakata külm, kui õhutemperatuur on alla 15 soojakraadi.

•    Kiivri alla panna tuultpidav müts ning vajadusel, kui ei soovita jääkülma õhku hingata, näo ette mask.

•    Prillid kaitsevad silmi pori, liiva ja tolmu eest.

•    Vaja on spetsiaalseid talviseid rattasõidukindaid, sest mäesuusakindad on leistangil kangide käsitsemiseks liiga kohmakad ning murdmaasuusakindad võivad jääda külmaga õhukeseks.

•    Nii esi- kui tagarattale kinnitada täispikad porilauad, et ei pritsiks end ja teisi märjaks.

•    Sadula alla kinnitada vilkuv tagatuli, sest kevadisel ajal läheb varakult pimedaks.

•    Termopudel hoiab joogi tund-kaks soojana, soojapidavust parandab pudeli hoidmine ihu ligi särgi tagataskus.