Alanud poliithooajal tuleb riigijuhtidel tegeleda ka kõrgete ametnike kandidatuuri vaagimisega, sest järgmisel aastal saab ettenähtud ametiaeg täis nii riigikontrolör Mihkel Oviiril kui kaitsepolitsei peadirektoril Raivo Aegil.
Uue riigikontrolöri leidmisega läheb kiireks
11. september 2012, 13:09
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Aeg on ametis alates 16. juunist 2008 ja seega saab tema viieaastane ametiaeg ümber järgmise aasta juuni keskel. Oviiri nimetamise uueks ametiajaks riigikontrolöriks otsustas parlament 26. veebruaril, tema teine viieaastane ametiaeg algas 1. aprillil 2008.
Kahe kõrge ametikoha täitmine erineb siiski mitmes nüansis. Kuna Aeg on oma praeguses ametis esimest korda ja julgeolekuasutuste seadus võimaldab teda ka teiseks korraks ametisse nimetada, siis on põhimõtteliselt võimalik, et uut inimest ei hakata sellele kohale otsima enne 2018. aastat.
Muidu on kapo juhi ametisse nimetamise protsess suhteliselt lihtne: seda teeb valitsus siseministri ettepanekul. Seejuures tuleb ära kuulata riigikogus töötava julgeolekuasutuste järelevalve erikomisjoni arvamus ja valitsusele esitab oma arvamuse ka parlamendi õiguskomisjon.
Oviir on aga riigikontrolöri ametis olnud 2003. aastast ehk tuleval aastal lõpeb teine ametiaeg ja ta on teatanud soovist minna pensionile. Poliitikutel on igal juhul tarvis leida sellele kohale uus kandidaat.
Kandidaadi esitab president Toomas Hendrik Ilves. Samas on selge, et kuna ametisse nimetamine toimub riigikogus, tuleb leida selline kandidaat, kellel oleks võimalik saada parlamendi enamuse toetus. Niisiis pole Ilvese käed uue riigikontrolöri esitamisel vabad.
Ka varasematel aastatel eelnesid ametisse nimetamisele erakondade ja Kadrioru vahelised intensiivsed konsultatsioonid. Näiteks 1997. aastal, enne esimese sõjajärgse riigikontrolöri Hindrek Meri ametiaja lõppu, esitas president Lennart Meri järgmiseks riigikontrolöriks toonase Tallinna abilinnapea Ants Leemetsa kandidatuuri, mis aga ei leidnud piisavat toetust.
Seejärel oli riigikontrolöri ametikoht enam kui pool aastat täitmata. Maapoliitikud üritasid sel ajal kaotada seaduses riigikontrolörile ette nähtud vanusepiirangut, et Hindrek Meril oleks võimalik uuesti kandideerida. See katse aga nurjus.
Alles 1998. aasta mais sai riigikogus toetuse Juhan Parts, kes enne seda oli olnud justiitsministeeriumi asekantsler.
2002. aasta augustis teatas Parts, et läheb poliitikasse, ja algasid taas riigikontrolöri otsingud. Reformierakond tahtis sellele kohale Ignar Fjukki, Keskerakond pakkus Olev Raju, Rahvaliit tegi BNSi andmeil lobitööd Ülo Nugise kasuks.
Toonane president Arnold Rüütel vestles kandideerimisest näiteks ka riigikohtunik Jaano Odariga, ent lõpuks saatis edu toona õiguskantsleri asetäitjana töötanud Mihkel Oviiri. Ka siis jäi eelmise riigikontrolöri lahkumise ja uue ametisseasumise vahele mitu kuud.
Uue riigikontrolöri õigeaegsele leidmisele paneb oma pitseri ka seadusesse kirjutatud nõue teha kandidaadile kaitsepolitseis julgeolekukontroll. Kapo andmetel kestab julgeolekukontroll füüsilise isiku puhul üldjuhul kolm kuud.
Seega, kuigi Oviiril on ametiaega jäänud veel viis ja pool kuud, on sobiva kandidaadi leidmiseks tegelikult aega jäänud kahe kuu ümber. Erandiks on juhus, kui Ilvesel oleks tagataskus niisugune kandidaat, kel juba on olemas «täiesti salajase» tasemega riigisaladuse luba – sellisel juhul poleks uut julgeolekukontrolli tarvis ja kogu protsessi saab jätta mõnevõrra hiljemaks.
Muide, riigikontrolöri kandidaat ei ole mitte iga inimene, kelle nime üle on ajakirjanduses spekuleeritud, vaid see on seadusega kindlaks määratud staatus. Kandidaadiks saab isik, kellele president on esitanud kandideerimiseks ettepaneku ja kes on selleks andnud kirjalikult oma nõusoleku.