Kuigi valitsus vajab eelolevail aastail ligi üheksa miljardit krooni laenuraha, eelistavad võimud raha laenata pigem suurtelt pankadelt kui kohalikult võlakirjaturult.
Laenuraha otsiv riik vaatab kohalikest investoritest mööda
23. märts 2009, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nii käivad praegu rahandusministeeriumi ja Euroopa Investeerimispanga (EIB) kõnelused 550 miljoni euro ehk 8,6 miljardi krooni laenamiseks. See summa on kavas kulutada viie aasta jooksul suurte infrastruktuuriprojektide ehituse rahastamiseks ja sinna alla kuuluvad nii eurorahaga tehtavate tööde omaosalused kui ka eurotoetuseta suured ehitused.
EIB pole siiski tavaline kommertspank. Seetõttu on valitsusel üldse lootust sealt laenu saada ja seejuures ka n-ö normaalse intressiga. Samas arvab järjest enam kohalikke investoreid, et valitsus võinuks riigieelarves nappivat raha leida ka Eestist, emiteerides võlakirju, mida võinuks osta nii suured kui ka väikesed panustajad.
«Rahandusministeerium on analüüsinud erinevaid rahakaasamise võimalusi nii Eesti kui rahvusvaheliselt turult,» kinnitab ministeeriumi riigikassa osakonna juhataja Ülle Mathiesen. «Jälgime pidevalt olukorda ning praeguses turuseisus on ratsionaalsem võtta Eestile headel tingimustel laenu kui emiteerida võlakirju. Edaspidi ei välista see samas ka muid lahendusi.»
Turuolukord tähendab ka seda, et võlakirjade intressid on ebaharilikult kõrged, enamasti kahekohalised arvud. Sellist intressi pole Eesti valitsusel ilmselt mõistlik maksta.
Aga niisugust kõrget intressi küsitakse rahvusvahelistel turgudel. Õhku jääb küsimus, et kui paisata Eestis müüki üsna väikese nominaaliga võlakirjad, siis võiks see riigile olla hea rahaallikas. Samas ka hea teenimisvõimalus kohalikele investoreile.
Inflatsioon on langemas madalale, väikeinvestorid oleksid ilmselt nõus ostma oluliselt väiksema kui 10-protsendise tootlusega valitsuse võlakirju.
«Ühest vastust sellele, kas riigil tasuks võtta laenu või emiteerida võlakirju, on raske anda. Pigem sõltub see raha kasutamise eesmärkidest, summadest ning laenuaja pikkusest,» kommenteeris LHV analüüsiosakonna juht Erki Kert. «Samas on tegemist alternatiivse võimalusega, mida meie arvates tuleks tõsiselt kaaluda.»
«Tõenäoliselt on teatud tingimustel Euroopa Investeerimispangast võimalik raha saada soodsamalt kui võlakirju emiteerides,» lisas Kert. «Samas räägib võlakirjade kasuks paindlikkus, mida laen tihtipeale pakkuda ei suuda. Võlakirjade puhul ei ole raha kasutamine riigi jaoks piiritletud ning ka muude tingimuste osas on rohkem mänguruumi.»
Kert kinnitas mõtet, et valitsuse võlakirjad võiks Eestis olla inimestele huvitav rahapaigutamise koht.
«Kui praegu on inimeste valikuvõimalus oma säästude konservatiivseks paigutamiseks võrdlemisi piiratud, siis kodumaisele turule emiteeritud riigivõlakirjad annaksid ühe võimaluse juurde,» ütles Kert. «Veelgi enam, kui võlakirjad börsisüsteemis noteerida, oleks arvatavasti tagatud ka vajalik likviidsus.»
Eesti riigi jaoks ei oleks kodumaale suunatud võlakirjaemissiooni korraldamine sugugi esmakordne juhtum. Nimelt emiteeriti esimesed riigivõlakirjad juba 1918. aastal.
Need võlakirjad kandsid 5-protsendilist intressi ning müügi edendamiseks telliti reklaamiplakati kujundus Eduard Wiiraltilt. Kert ei salga, et oma huvi on selles küsimuses ka LHV-l. Keegi kohalikest investeerimispankadest saaks ju võlakirjaemissiooni korraldajaks.