Alkohoolikust ema lapsed jäid bürokraatia pantvangi

ETV saade «Pealtnägija» tegi juba kolm aastat tagasi loo Loksal elavast naisest, kes on justkui vastutustundetu sünnitusvabrik. 37-aastane töötu on ilmale toonud kümme last, neist kaheksa on temalt kohtuga ära võetud, vahendab ERR Uudised.

Viis aastat tagasi, kui temalt võeti lõplikult ära vanemlikud õigused, suutis ta viimasel hetkel lastele päranduseks mängida kiusliku vingerpussi, mis on muutnud võimatuks ta poegade ja tütarde lapsendamise, ja sellega nurjanud katsed pöörata paljukannatanud laste elus lõplikult uus lehekülg.

See oli 2005. aastal, kui juba kaheksa aastat koos elanud Helen ja Taimar Tensbek said lõpuks valmis oma ammuse unistuse - kodu Harjumaa ühe alevi külje all. Noorte peas sündinud unikaalse planeeringuga maja ehitati tulevikule mõeldes nii suur, et seal võiks ringi silgata kaks-kolm põngerjat. Kahjuks tuli Helenil ja Taimaril samal ajal leppida kurva tõdemusega, et neile pole loodus lapsi andnud. Seega – ainus võimalus täita kodu põnnide kilgetega, oli lapsendamine.

«Saime koolituse tehtud ja otsustasime, et külastame Haiba lastekodu, alustame kuidagi sõpradena, et saaksime üldse pildi, mis olukord lastekodus on. Haiba lastekodus olid kaks väga armsat õde ja me nendega jalutasime seal ja mõtlesime, et proovime siis nad ükskord siia külla tuua,» meenutas Helen Tensbek eilses «Pealtnägijas».

Lapsed said eestipärased nimed

Tüdrukud, kellesse Tensbekid korduvate lastekodukülastuste järel üha rohkem kiindusid, olid pärit samast, kümme last ilmale toonud naise armastuse ja hooleta jäänud kodust. 

«Esimesel suvel nad käisid meil nädalalõppudel külas siin ja kuna seaduslikult kõik veel korras ei olnud, siis me ootasime jõuludeni ja siis nad anti meile hoolduspere lepinguga koju,» rääkis Helen.

Kui Helen ja Taimar tüdrukutega 2006. aastal esimesed jõulud ühises kodus vastu võtsid, oli Laura kõigest kahe- ja Maarja kuueaastane. Ehkki sünnijärgsed nimed on neil venepärased, hakkasid vanemad neid kodus kutsuma juba uute nimedega, sest kogu protsess lapsendamise suunas kulges nii positiivselt. 

«Panime eestipärased nimed, kuna meil oli soov lapsendada lapsed ja kuna meil tutvusringkond käib külas ja me ise käime suhteliselt palju külas ja suhtleme paljude inimestega, et siis oleks lastel juba need nimed, mis me tahtsime anda. Me ei tahtnud neid algupäraseid nimesid jätta,» selgitas Taimar.

Et pisemast tüdrukust saaks päriselt Laura ja vanemast päriselt Maarja, tuli ära oodata veel otsus, millega Loksa lastevabrikult võeti ära vanemlikud õigused. Kui kaks aastat kestnud lahingud 2007. aasta suvel kohtus lõpuks positiivselt lõppesid, näis, et viimnegi tõke lapsendamise teel on ületatud. Muusikaõpetajana töötav Helen ajas juba laste dokumente korda, kui selgus midagi ootamatut. Kohtuasja käigus oli bioloogiline ema kõik lapsed ühe isa nimele kirjutanud, see isa on aga Vene kodakondne.

«Aasta võttis aega see, kui saime õiged sünnitunnistused nendele, originaalid ikkagi, ja sealt pealt me leidsime, et nad on Vene kodakondsusega lapsed ja et lapsendamisest ei tule midagi välja, vaid et peame alustama hoopis teist teed pidi,» rääkis Helen.

Lapsendamiseks peab nõusoleku andma Vene riik

Mis siis juhtus? Kui varem olid hoolimatu naise tütred ja pojad enamasti Loksa linna registreeritud kui vallaslapsed ehk esimestel sünnitunnistustel olid isa kohta käivad lahtrid täitmata, siis kohtuprotsessi ajal ilmus lagedale keegi Vene kodanikust mees, kes korraga kümnest lapsest viis omaks nimetas. Sealt ka uued sünnitunnistused, mis lastest hoobilt Vene kodanikud tegi.

Sisuliselt nullis halli passiga ema niimoodi ühe hoobiga oma järglaste lapsendamise võimaluse, sest nüüd tuleb see kõne alla üksnes Vene riigi nõusolekul.

Sotsiaalministeeriumi laste ja perede osakonna peaspetsialist Aire Nurm ütles, seda on minevikus proovitud, kuid ühtki positiivset lahendust ei ole.

«Need juhtumid on üksikud ja need on jäänud tegelikult selle taha, et esitatud dokumendid ei ole korrektsed, ei ole vastanud päris täpselt Venemaa nõuetele, on küsitud lisadokumente jne, millega ei ole edasi mindud. Nii et meil ei ole kategoorilist ei- ega ka kategoorilist jah-vastust,» nendib Nurm.

Kui uksest ei lasta, tuleb ronida aknast. Just sellise hoiakuga võtsid Helen ja Taimar oma tüdrukute nimel ette kõik, mis vähegi võimalik. Nii otse kui läbi MTÜ Oma Pere pöörduti kõikjale ministeeriumitest poliitikuteni, et leida tupikust mingisugunegi väljapääs.

Saatkond käskis lastel täisealisena tagasi tulla

2010. aasta detsembris said Tensbekid kohtu otsusega Laura ja Maarja eestkostjaks. Et Venemaalt lapsendamiseks luba taotleda näis mõttetu, prooviti teist teed. Noored panid kokku ja tõlkisid ära toimikutäie dokumente ning palusid Vene riigil lapsed lihtsalt kodakondsusest vabastada, et pärast seda tüdrukutele Eesti passi taotleda.

«Me läksime ikka väga suurte ootustega Vene saatkonda, et anname need sisse, sest kohtuotsus nende vanemlike õiguste äravõtmiseks oli minu jaoks ka nii õudne, et miks nad peaksid need lapsed enda kodanikeks jätma, kui on olemas inimesed, kes neid kasvatavad,» ütles Helen.

Neli kuud hiljem ehk 2011. aasta augustis konsul lihtsalt helistas ja teatas lühidalt - Vene seadused on sellised, et alla 18-aastaseid ei vabastata kodakondsusest. Ehk siis – las Maarja tuleb tagasi kuue ja Laura kümne aasta pärast, seni on nad Vene kodanikud ja kõik.

«Ma ise mõtlesin sedasi, et mina ei kujuta ette, kui ta 18-aastane on ja peab minema sinna ise endale paluma seda kodakondsusest vabastamist. Nad ei oska kumbki vene keelt enam. Vanem tütar alguses natuke oskas, aga see kadus väga kiiresti. Nendel ei ole mingeid juuri Venemaal. Nii palju kui ma tean, on kolm põlvkonda nende esivanemaid ka siin Eestis elanud juba, neid ei seo selle Venemaaga mitte miski ja me kasvatame neid Eesti kodanikeks,» selgitas Helen.

Tänaseks on kogu kadalipp Tensbekide jaoks kestnud ligi kuus aastat. Ehkki lastel on imeline kodu ja armastavad vanemad, pole kuidagi võimalik neid lõplikult lahti haakida nende endisest elust, mis Maarja puhul väljendub kas või selles, et hapra piiga käed värisevad hommikul piima valades tänase päevani. Või rääkimata tülikast olukorrast topeltnimede ja Venemaa punaste passidega.  

Õiguskantsler: perekond pöördugu parlamendi poole

Viimases hädas saatsid Tensbekid sel kevadel appihüüde õiguskantslerile, küsides nõu, kas tänasest tupikust aitaks välja tüdrukutele topeltkodakondsuse andmine. Vastus, mis sealt tuli, oli etteaimatav, sest Eesti seadused välistavad sellise võimaluse.

Õiguskantsleri kantselei laste õiguste osakonna juhataja Andres Aru ütleb, et perekond saaks pöörduda parlamendi poole, et tõstatada diskussioon ja tuua välja probleemid, mis praktikas on.

«See, et me ei tuvastanud siin vastuolu põhiseadusega, ei tähenda, et siin probleemi ei ole. Inimlikult ma saan inimestest väga hästi aru, et probleem on olemas, aga lihtsalt selle probleemi lahendamine on seadusandja pädevuses ja diskussioone kodakondsuse seaduse muutmise ümber on tegelikult ju poliitringkondades viimasel ajal olnud,» nentis Aru.

Praeguseks on kuus aastat vaeva näinud Tensbekide pere ideed ammendunud ning näib, et Eesti riigis ei oska, ei suuda või ei taha enam keegi neid aidata. Ainsaks alles jäänud lahenduseks on oodata, kuni tüdrukud saavad 18 ja nad paluvad end vabastada Vene kodakondsusest.